Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui ta sai needuseks meie eest — sest on kirjutatud: “Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub” — et Aabrahami õnnistus saaks paganaile osaks Jeesuses Kristuses ja me usu kaudu saaksime Vaimu tõotuse. — Galaatlastele 3:13,14

Esimene needus, mille kohta Jumal ütles, et see tuleb inimese peale Ta käsust üleastumise eest, leidub 1. Moosese raamatus 2:17, kus Jumal ütles Aadamale: “Sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!”

Aadamal ja Eeval oli lubatud süüa kõikide Eedeni aia puude vilja, välja arvatud hea ja kurja tundmise puu vili. Kui nad ei kuuletu Jumalale, pidi tulema vaimse surma needus nende peale. 1. Moosese 3:22-24 räägib meile, et inimene ei kuulanud Jumalat, et ta aeti Eedeni aiast välja ja et ta ei saanud enam süüa elupuust. Temast sai patu ja surma ori.

Surm on olnud inimesele alati saladuseks. See ei olnud Jumala loomingu ega Jumala plaani osa algselt. Piibel ütleb meile, et isegi füüsiline surm on Jumala ja inimese vaenlane. 1. Korintlastele 15:26 ütleb meile, et füüsiline surm on viimane vaenlane, kes alistatakse.

Ent enne kui me võime mõista surma, peame mõistma, et inimene ei ole füüsiline olend. Inimene on vaim, kellel on hing ja kes elab ihus (1. Te. 5:23).

Jeesus ütles Nikodeemusele: “Te peate uuesti sündima.”

Nikodeemus mõtles inimlikult, kui ta küsis: “Kuidas võib inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta või teist korda minna oma ema ihusse ja sündida?”

Jeesus selgitas: “Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on vaim!” (Jh. 3:4,6).

Uussünd on inimvaimu taassünd.

Tegelik inimene on vaim. Vaim toimib hinge kaudu, mis on intellekt, tunded ja tahe. Ja hing toimib ihu kaudu.

Sinu tõeline mina (sinu vaim) ja sinu hing elavad füüsilises ihus. Kui sa füüsiliselt sured, lahkuvad sinu vaim ja hing ihust ja lähevad su igavikukoju.

Luuka 16. peatükis esitas Kristus meile rikka mehe ja Laatsaruse kogemuse:

LUUKA 16:19-24 Oli üks rikas mees. See riietus purpuri ja kalli lõuendiga ja elas iga päev rõõmsasti ja suuresti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees täis paiseid ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Ent koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. [Pane tähele, et inglid kandsid tema, mitte ta ihu, vaid tema — vaimu ja hinge — Aabrahami sülle.] Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja kui ta põrgus suures valus oli ja oma silmad üles tõstis, nägi ta Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja tema hüüdis ning ütles: Isa Aabraham, halasta mu peale ja läkita Laatsarus, et ta oma sõrme otsa kastaks vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt piina selles tuleleegis!

Nii Laatsarus kui ka rikas mees olid ikka veel teadvusel. Inimene ei ole surnud nagu mõni loom, nagu mõned tahaksid sind uskuma panna. Ja sellist asja nagu “vaimu uni” ei ole olemas.

Piiblis on räägitud mitut laadi surmast, aga kolm on sellised, millega me kõik peaksime tutvuma: (1) vaimne surm, (2) füüsiline surm, (3) igavene surm ehk teine surm, mis tähendab väävliga põlevasse tulejärve heitmist.

Vaimne surm on see, mis võtab oma haardesse meie vaimu, mitte meie ihu. Füüsiline surm on üks vaimse surma avaldusi. Teine surm on surma viimane, lõplik aste ehk vaimselt surnute asupaik.

Vaimne surm tuli maale kõigepealt ja alles seejärel avaldas ta ennast ka füüsilises ihus, seda hävitades. Füüsiline surm on vaid selle seaduse avaldus, mis meis tegutseb. Paulus nimetas seda “patu ja surma käsuks” (Ro. 8:2).

Kui Jumal ütles Aadamale: “Sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” ei vihjanud Ta füüsilisele surmale, vaid vaimsele surmale. Kui inimene ei oleks kunagi vaimselt surnud, ei oleks ta ka füüsiliselt surnud.

Vaimne surm tähendab lahutatust Jumalast.

Sel hetkel, kui Aadam tegi pattu, lahutati ta Jumalast. Ja kui Jumal tuli päeva vilus aeda, nagu Tal ikka kombeks oli, et seal kõndida ja Aadamaga vestelda ja hüüdis: “Aadam, kus sa oled?” vastas Talle Aadam: “Ma peitsin enese ära.” Ta oli Jumalast lahutatud.

Kui Aadam ja Eeva võtsid kuradit kuulda, sai temast nende vaimne isa ja nende vaimu tuli kuradi loomus. See on vaimne surm. See loomus hakkas end otsekohe inimperekonnas avaldama. Lõpuks tappis Aadama ja Eeva esmasündinud poeg oma noorema venna.

Nüüd oli inimene kuradiga liidus. Ta oli väljatõugatu, lindprii, Eedeni aiast välja aetud, ilma mingi seadusliku aluseta Jumalale lähenemiseks.

Inimene ei reageeri enam Jumala hüüdele. Ta reageerib vaid oma uuele loomusele, oma uuele peremehele. Inimene on rohkem kui üleastuja, rohkem kui käsumurdja ja patustaja. Inimene on vaimselt kuradi laps ja saab osa oma isa loomusest.

Jeesus ütles variseridele: “Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!” (Jh. 8:44).

Variserid olid väga religioossed. Nad käisid sabatil sünagoogis. Nad palvetasid. Nad maksid kümnist. Nad paastusid. Nad tegid hulga muid toredaid ning häid asju. Aga Kristuse kohta nad valetasid ja tapsid Ta. Jeesus ütles, et nad olid kuradi lapsed. Neil olid kuradi iseloomujooned.

See seletab, miks inimene ei või saada heade tegude kaudu päästetud, ta peab uuesti sündima. Kui inimene ei oleks kuradi laps, siis võiks ta vaid õieti käituda ja temaga oleks kõik korras. Aga kuna ta on kuradi laps, läheb ta isegi siis, kui ta püüab õieti käituda, ikkagi surres põrgusse — väävliga põlevasse tulejärve, mis on teine surm.

Miks? Inimene ei või seista Jumala ees sellisena, nagu ta on, sest temas on ta isa, kuradi, loomus. Inimene võis saada päästetud vaid selle läbi, kui keegi kannaks ta patukaristuse ja annaks talle uue loomuse.

Sa võid võtta mõne lontkõrvadega muula ja püüda temast teha võidusõiduhobust, aga see ei toimi. Sa võid viilida ta hambad, lihvida ta kabjad, anda talle kõige paremat toitu, jooksutada teda iga päev mööda hipodroomi ja paigutada ta kõige paremasse talli. Aga ratsavõistluse päeval, kui kõlab püssilask, ta vaid kalpsab mööda rada ringi, sest ta on muul. Temas lihtsalt ei ole seda — seda ei ole ta loomuses — olla ratsahobune.

Ent sa võid võtta mõne võidusõiduhobuse ja tema eest isegi mitte nii hästi hoolitseda, aga kui kõlab lask, siis paneb ta minema! See on ta loomuses. Ta on selleks sündinud ja kasvanud. Selleks, et vanast muulast saaks võidusõiduhobune, peaks ta võidusõiduhobuseks ümber sündima, aga see on võimatu.

Ent inimene, kes on ihus elav vaim, võib ümber sündida! Tema loomus on muudetav! Temast võib saada uus loodu Kristuses Jeesuses!

Ei ole tähtis, kui kõrge haridus kellelgi on, kui palju tal raha on või kui religioosne ta on — inimene ei või seista Jumala ees, kuna tal on vale loomus.

Inimene on tänapäeval sellepärast kadunud, mis ta on, mitte sellepärast, mida ta teeb. (See, mida ta teeb, on selle tagajärg, mis ta on.) Inimene vajab Jumalalt elu, sest ta on vaimselt surnud. Tänu olgu Jumalale, Kristus on meid lahti ostnud vaimsest surmast!


JOHANNESE 5:26 Sest otsekui Isal on elu iseeneses, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas eneses.

Uuel inimesel, Jeesusel Kristusel, ei olnud surma Temas eneses. Ta ei sündinud nii, nagu meie oleme sündinud. Temas ei olnud surma — kuradi — vaimset loomust. Ent Heebrealastele 2:9 ütleb, et Ta maitses surma iga inimese eest. Ta võttis enese peale meie patuloomuse. Heebrealastele 9:26 ütleb, et Ta “... on ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt (mitte patud).” Ta võttis enese peale meie patuloomuse, vaimse surma loomuse, et meil oleks igavene elu.

Jeesus ütles: “Varas (kurat) ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja seda ülirohkesti!” (Jh. 10:10).

Ta ütles ka: “... ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse!” (Jh. 5:24).

Jeesus tuli meid lahti ostma vaimsest surmast. Aadam aeti elupuu juurest minema, kuna ta astus Jumala Sõnast üle. Aga Ilmutuse 2:7 järgi on kõik need, kes nüüd võtavad Jumala Sõna vastu ja kuuletuvad sellele, toodud elupuu juurde tagasi.

See uussünd ei toimu mitte ajapikku. See on momentaanne! See on Jumala and, mis võetakse vastu sel hetkel, kui me usume.

Efeslastele 2:1 on öeldud, et teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes (see on vaimne surm) on Tema teinud elavaks! Ja salmid 8 ning 9 räägivad meile, kuidas see sündis:


EFESLASTELE 2:8-9 Sest teie olete armust päästetud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest, see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.

Mitte tegudest! See on nagu nõelatorge inimego õhupallile. Inimene tahab oma päästmiseks ise midagi teha. Ta tahab ka selles osaleda. Aga ta ei saa. Ta peab lihtsalt tunnistama oma abitust ja lootusetust. Ta peab tunnistama, et ta on just see, mida ütleb Piibel — kadunud patune. Siis peab ta tulema ja vastu võtma lunastuse anni, mille Kristus temale on välja ostnud.

ROOMLASTELE 8:14-16 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.

Kas sa oled juba tulnud vaimsest surmast vaimsesse ellu? Kas Jumal on su Isa? Võid sa vaadata üles taeva poole ja öelda: “Isa Jumal”? Kas Tema Vaim on sinu vaimus, andes tunnistust, et sa oled Jumala laps? Kas su vaimus elab Püha Vaim, kes hüüab: “Abba! Isa!”?

See on nii, kui sa oled uuesti sündinud.

Kui sa ei ole, võta täna Kristus oma Päästjaks vastu!