Kas sa oled leidnud ennast vältimas andeksandmise teemat? Kas sa tunned, et su raev või kättemaksuteod on õigustatud? Sel juhul on üsna tõenäone, et sa oled usklik, kes elab tublisti allpool elustandardist, mis Jeesus tuli sulle tooma.

Ma leian, et tänapäeva maailmas on tuhandeid usklikke, kelle usul puudub olevikuvorm. Peaaegu kõik nad vaatavad aulise tuleviku poole taevas, mõtlemata suurt selle peale, kuidas praegu selles elus toime tulla. Väga paljud neist tunnevad, et olles Kristuse oma südamesse vastu võtnud, ei ole neil nüüd enam muud midagi teha, kui hakata osalema mõnes koguduse tööharus ja oodata seda, millal saab taevasse.

Nende inimeste jaoks on Kristuse vastuvõtmise eesmärgiks üks kauge, igavene paik - taevas - mitte aga üha kasvava suhte omamine Jumalaga. Selline lühinägelik arusaamine evangeeliumist näeb uuestisündimises eesmärki, selle asemel et vaadata Jeesuse vastuvõtmisele kui ühe täiesti uue elu alguspunktile.

Kui me kuulutame Jeesuse oma Isandaks ja Päästjaks, leiab aset uussünd, meist saavad otsekui väikesed lapsed. Võib-olla oleme elanud siin maa peal viiskümmend aastat, aga nüüd me oleme taas väikesed lapsed ning peame uuesti õppima, kuidas elada. Kristuse kutsumine oma ellu on tohutu suure uuendumise algus.

Meele uuendamine

Uuendamisest räägitakse Uues Testamendis kui protsessist, mis peaks loomuliku asjana järgnema uussünnile:

... uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu, keda tema on rikkalikult välja valanud meie peale Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija läbi ...

Tiituse 3:5,6

Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täieline tahtmine.

Roomlastele 12:2

Uues Testamendis räägitav uuendumine on selline, kus Püha Vaim, meis elav Õpetaja, kisub maha kõik vanad uskumussüsteemid, aluse, millele meie elu oli rajatud ja hakkab meid uuesti üles ehitama . Kõikide nende tähtsate inimeste asemel meie elus, kellest me möödanikus olime sõltunud, leiab meie uus “mina” oma allika ja olemuse Isanda Jeesuse elus, kes on jumalik armastus.

Selles uuendumisprotsessis ei ole meie passiivsed, see ei ole midagi sellist, mis meile tehakse nii, et meie selles mingit rolli ei mängi. Ükski jumalamees ei saa seda meile üle anda hetkelise imena kui ta paneb meile käed peale, kuigi teiste usklike palved ja õnnistused on ka tähtsad. Selle asemel et olla ühe silmapilgu jooksul toimuv ime, mis leiab aset siis, kui me saame uussünnis surmast ellu, on uuendumine terve elu kestev protsess, kus me oleme oma usuvalikutel aktiivses koostöös Püha Vaimuga.

Pühakiri räägib sellest uuenemisprotsessist Efeslastele 4. peatükis. Olles maalinud pildi nende elust, kes elavad väljaspool Kristust, tuletab Paulus usklikele meelde, et nad on kohtunud Kristusega ja et Tema on neile õpetanud üht täiesti erinavat elustiili:

Aga nõnda ei ole te õppinud Kristust tundma, kui te tõesti olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nõnda nagu tõde on Jeesuses: et teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õigsuse ja pühaduse sisse. Efeslastele 4:20-24

Me võiksime parafraseerida Paulust, öeldes: “Kasvage üles! Lõpetage beebikristlastena käitumine ja hakake olema need, kes te tegelikult Kristuses olete. Andke uuendusprotsessile maad.”

Üheks päris esimeseks sammuks selle uuendumise poole on kõikidele meie vaenlastele andeks andmine ja eluaegse protsessi algus, kus me päevast-päeva anname andeks kõigile, kes meile haiget teevad. Ilma andeksandmiseta ei ole võimalik elada tõelist kristlikku elu ... elu, mis saab oma olemasolu sellest, et me Isanda Jeesuse Kristuse läbi võtame vastu Jumala andeksandmise. Me praktiseerime iga päev seda armastust, mis me oleme saanud, andes andeks nendele, kes meid halvasti kohtlevad. Kõige muu kõrval on usklik eelkõige andestaja, andes teistele seda, mida ta nii ohtralt Jumala käest saab.

Pimeduse tegude hülgamine

Pühakiri kirjeldab väljaspool Kristust elavate inimeste elus valitsevat pimedust armastamatust ja andeksandmatust väljendavate mõistetega:

... sõnakuulmatud, eksijad, mitmesuguste himude ja lõbude orjad ning elasime kurjuses ja kadeduses, olime vihatavad ja vihkasime üksteist.

Tiitusele 3:3

Aga nüüd, elades valguses, oleme me lahti öelnud vanadest pimeduse radadest. Jeesuse järgija on tuntud selle tõsiasja poolest, et ta on Jeesuse armastuse kandja ja tegija. Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis! (Johannese 13:35)

Meie sees tegutseva Jumala tingimusteta armastuse esimeseks aktiivseks väljenduseks on teistele andeksandmine. Ei ole sugugi üllatav leida, et kui algab meie elu uuendamine, siis uuenduste nimekirjas on ühel esimesel kohal enese äralõikamine armastamatuse ja andeksandmatuse positsioonilt, mis kuulus meie vanasse ellu. Paulus kutsub usklikke uuele armastuselule:

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga.

Efeslastele 4:31

Juhul, kui me arvame, et nendel sõnadel ei ole meie eluga midagi ühist, siis vaatame lühidalt seda, mida nad tähendavad:

Kibedus on vaimu olukord. Meile on tehtud ülekohut ja me klammerdume selle külge, olles otsustanud, et see isik või need isikud, kes on selle ülekohtu eest vastutavad, peavad selle eest maksma, mis nad on teinud. Sõna või tegu, mis meid haavas, oli võib-olla öeldud või tehtud aastaid tagasi, aga me oleme selle külge klammerdunud, nõudes mõttes karistust sellele, kes meile haiget tegi.

Me näeme kibedust kõikjal enda ümber: täiskasvanus, kes ikka veel klammerdub selle kuritarvituse külge, mille osaliseks ta lapsena sai - oma sisemuse pimedas keldris ei lakka ta kuritarvitajat vihkamast; naises, kellel on juba oma lapsed, kes on eneses andnud palju ruumi, et vihata oma isa, vendi ja onusid, kes teda lapsena seksuaalselt kuritarvitasid; mehes, kes nüüd on ise isa, kes ikka veel vihkab oma isa, kes teda lapsena füüsiliselt kuritarvitas; naises, kes on kümme aastat lahutatud ja ikka hoiab oma elu keskpunktis viha, mis on suunatud mehe vastu, kes jättis ta teise naise juurde minnes maha.

Me leiame vanade haavade lakkumises perversset rõõmu. Me pöördume haavatasaamiste juurde taas ja taas tagasi, elades neid uuesti läbi filmis, mida me oma mõistuse kinodes vaatame ... filmis, kus meie oleme staarid. Me näeme, kuidas meile, kes me oleme nii õiged, ülekohut tehakse, kuidas meid kuritarvitatakse. Iga kord kui me seda filmi oma ettekujutuses mängime, kuuleme me jälle, mida igaüks ütles või ei öelnud, mida tehti ja kuidas seda tehti. Me klammerdume oma mälestuste külge, kuna me usume oma pimestatud mõistuses, et kui me unustame, siis see, kes meile haiget tegi, saab vabaks!

Tõde on aga see, et see isik ei saa haiget - meie oleme need, kes oleme nende sündmuste mälestuse vangis ja me teeme endile jätkuvalt haiget! Iga kord kui me pöördume tagasi selle mälestuse juurde, mida meile tehti, me avame taas haava, laseme veel veidi verel voolata ja oleme kindlad, et tunneme veel kord selle algse haigetsaamise valu.

Andeksandmatus on ilmselt üks patu hullumeelsuse selgemaid väljendusi. Isik, keda me vihkame, teab sellest, mis sünnib vähe või üldse mitte midagi, aga meie oleme otsustanud endale taas ja taas ja taas haiget teha.

Kibedust võib anda pärandina edasi isalt ja emalt pojale ja tütrele, põlvkonnalt põlvkonnale. Lõpuks on vihapidajad unustanud, miks nad vihkavad, välja arvatud teadmine, et see oleks perekonna reetmine, kui nad seda ei teeks!

Kui kukutati Ida-Euroopa diktatuurid, siis läks vaid mõni kuu ja vihkamised, mis olid hõõgunud terved põlvkonnad, vihkamised, mida jõuga kontrolli all hoiti, lõid uuesti leegitsema. Vanad vihkamised, mis olid edasi antud vanavanemate ja isade südametest, plahvatasid nende poegade püsside läbi. Aeg ei paranda mitte midagi ... see valab ainult õli sellele vihkamisele, mis aastast-aastasse meie sees aina kasvab.

Kibedus tõuseb uskumusest, et see inimene, kes meile haiget tegi, on meile võlgu ja peab selle kuidagi tagasi maksma. Me tahame, et arvepidamine oleks tasa ja et see isik saaks sama palju haiget kui ta meile tegi või vähemasti me soovime, et ta saaks teada, et ta meile haiget on teinud, me tahame, et ta kerjates ja roomates meie juurde tuleks, paludes, et meie sõprus saaks taastatud.

Efeslastele 4:31 annab mõista, et kibedus ei esine kunagi üksi, vaid toob enesega kaasa terve suure perekonna: äkiline meel (raev) ... viha ... kisa ... pilge ... kõik paha. Kui mõni neist avaldub, siis on enam kui tõenäoline, et kusagil inimese sisemuses on kibedus maha maetud.

Raev on äge, plahvatuslik vihahoog, samas kui viha ise on sissepoole pööratud, kogunedes inimese sisse. Vahel pistab ta sarkastiliste märkuste või teisi haavava käitumise näol pea välja, aga enamikul juhul väljendub ta masenduses.

Kisa väljendab kontrollimatut tuju, üksteise peale kisamist ja karjumist. Need pahameelepuhangud ei ole tavaliselt suunatud mitte selle inimese pihta, kes on meie kibestumise fookuses, vaid kõikidele, kes meie teele ette satuvad.

Pilge või keelepeks on inimestest nende selja taga rääkimine, eesmärgiga hävitada nende hea nimi ja kuulsus. See on lähedalt seotud halva rääkimisega, mis on tahtlik millegi sellise ütlemine, mis on mõeldud kuulajat haavama; see on ka süda, mis naudib ja tunneb heameelt teise inimese kohta halva kuulmisest.

Kõik paha sisaldab kõiki neid väljendusi, ta soovib, et teine inimene saaks sellepärast haiget, mis ta on teinud - tegelikult, lihtsalt sellepärast, kes ta on.

Inimesele, kes on andnud maad kibedusele või mõnele ta vastikule perekonnaliikmele, on Vaimu korraldus selge: “Pane maha ...” Inglise keeles ei ole see fraas küllalt tugevakõlaline, andmaks edasi nende sõnade tähendust, mida algkeeles on kasutatud. See kutsub meid tegema tahtlikku ja kohest valikut, kus me lõikame endid lahti igasugusest taolisest mõistuslikust ja emotsionaalsest tegevusest.

Me võiksime seda lugeda nii: “Pange see ära, tehke seda ja tehke seda kohe! Ärge öelge mulle, et te proovite seda teha - tehke seda! Ärge palvetage selle pärast, vaid tehke seda nüüd!” See on äge väljend, mis ütleb, et me võtaksime selle ja viskaksime ta majast välja, paneksime ukse riivi ja ei laseks teda mitte mingil tingimusel sisse tagasi.

Meele uuendamine ja pimeduse tegude ära heitmine on esimesed sammud, mis me “püha uuenduse” protsessis astume.