Kui sa uurid Jumala Sõna, siis leiad sa, et Jumalal on perekonna eest hoolitsemise kohta palju öelda.

Ma isiklikult usun, et Piibel õpetab meid oma perekonna eest kõigepealt hoolt kandma — enne kõiki muid kohustusi. Me loeme näiteks 1. Timoteosele 5:8: “Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.”

Aga perekonna eest hoolitsemine tähendab enamat kui vaid toidu, peavarju ja riietuse muretsemist. See tähendab ka perekonnaliikmete armastamist, distsiplineerimist ja nendele aja pühendamist. Pea meeles, et su lapsed ei õpi mitte üksnes su sõnadest, nad õpivad ka su tegudest ja hoiakutest. Aga nad ei saa omandada vanemate tegusid ja hoiakuid, kui neil vanemaid kodus ei ole!

Kuidas kaotada perekonda

Mu isa, Kenneth E. Hagin, usub, et kui just ei ole tegemist elu ja surma küsimusega, nii nagu oli tema puhul, ei tohiks me jätta oma perekonda koju, minnes ise täisajaga rändteenistusse. Perekonna kaotamise kõige kiirem meetod on minna kodust ära ja jääda kodust ära!

Jah, enese pühendamine teenistusele on ju kiiduväärt, aga ma olen näinud jutlustajaid seda tegemas ja kaotamas neid, kes olid neile kallid. Need jutlustajad ei õppinud seda, kuidas asetada kõige tähtsamad asjad esikohale.

Ma usun, et ühe jumalasulase elus peaksid olema asjad sellises järjekorras: tema isiklik vahekord Jumalaga, ta abikaasa, nende lapsed ja Jumala kutse tema elus.

Jumalasulased peavad töötama välja sellise päevakava, nii et kõik need kohustused saaksid täidetud. Selleks läheb vaja tööd, targu toimimist ja üleloomulikku tarkust, et edukalt täita kõiki neid kohustusi.

Kui su perekond kannatab su kutsumise pärast või kui su kutsumine kannatab su perekonna pärast, siis on sul probleem. Tuleb ette aegu, mil sa pead kodust ära olema — ma olen sellega nõus — aga tuleb ette ka selliseid aegu, mil su perekond peab olema teistest asjadest tähtsam.

Lapsed peavad kasvama üles turvalises õhkkonnas, kus neil võivad olla sõbrad ja kus nad saavad osaleda normaalsetes seltskondlikes üritustes. Sinu kutse tõttu olla teenistuses ei pea kannatama nende seltskondlik elu!

Kui meie poeg Craig hakkas käima koolis, oli meie tütar Denise ainult kahene, aga ka tema tahtis minna kooli, nii nagu “venna”. Ühel meie kodulähedasel kirikul oli väikelastegrupp, nii pani Lynette ta sinna ja Denisele meeldis seal. Ent Denise sai teada, et üks ta väike sõber käis ka pärastlõunases grupis, seepärast soovis muidugi ka Denise koos oma sõbraga seal käima hakata. Me lubasime tal seda teha.

Iga aasta mais andis Denise klass kontserdi. Ühel aastal olin ma juba oma suvise koosolekukava kokku pannud, kui sain teada, et Denise kontsert toimub üks päev enne seda, kui ma pean jutlustama ühes suures linnas. Helistasin oma krusaadidirektorile ja andsin talle juhtnöörid, et ta kas muudaks koosoleku kuupäeva või kui see on võimatu, jätaks selle täiesti ära.

Mõni võib öelda: “Keegi võis minna põrgusse, kuna sina seda koosolekut ei pidanud!”

Aga kas sa ei ole kunagi mõelnud, et kui sa võidad terve maailma, aga kaotad oma perekonna, ei ole sa tegelikult suurt midagi korda saatnud?

Minu esimene vastutus on mu perekond. Sellele väikesele tüdrukule oli väga tähtis, et ta isa oleks igal aastal kontserdil — nii ma olingi.

Keegi ei hoolinud Curtisest

Mitte ainult jutlustajad ei koorma ennast niivõrd tööga, et nende lapsed kannatavad. Olen näinud teiste erialade inimesi, kellele lihtsalt ei lähe korda, mis on nende lastele tähtis.

Enne kui meie lapsed läksid keskkooli, olin ma kergejõustikutreener. Mõned lapsevanemad ei tulnud ühelegi võistlusele. Nende lapsed nägid kõvasti vaeva, tehes võistlusteks valmistumiseks igal pärastlõunal trenni, aga nende vanemad ei suvatsenud kunagi kohale tulla.

Üks väike punapäine poiss nimega Curtis tegi eriti kõva trenni. Ta ei suutnud kiiresti joosta, aga ta oli tubli pikamaajooksja ja ta jooksis iga päev.

Ütlesin talle kord: “Curtis, sul ei ole erilist lootust milleski peale pikamaajooksu võita. Aga kui sa treenid, võid sa miili jooksmises võita linna meistrivõistlused. Kui mina teen teiste poistega tööd kaugushüppe, kõrgushüppe ja tõkkejooksu alal, siis sina jookse ümber staadioni.”

Curtis võitis ilma suurema pingutuseta miilijooksu eelvõistluse, aga ta isa ega ema ei olnud kohal. Linna meistrivõistlused olid kavandatud ülestõusmispühade aega. Curtise vanemad helistasid mulle ja ütlesid: “Curtis ei tule võistlustele. Me läheme ta vanaemale külla.” Ütlesin: “Laske tal ometi minu poole jääda (ta nuttis ja tahtis jääda koju ning võistelda). Ta on hea jooksja. Ta võib võita.” Nad keeldusid. Hiljem otsustasid nad üldse mitte linnast ära sõita, aga isegi mitte siis ei tulnud nad vaatama oma poja jooksmist.

Curtis võitis linna meistrivõistlused kerge vaevaga. Ja ainsad täiskasvanud, kes talle seal kiitust avaldasid, olid kooli direktor ja mina.

Jälgisin Curtist läbi aastate. Selleks ajaks kui ta oli jõudnud keskkooli, ei võtnud ta enam mitte millestki osa. Kas sa tead miks? Sest mitte keegi ei hoolinud!

Ent Curtis oli võimekas poiss. Ta ei olnud kiire, aga ta võis teatud tempoga päev otsa joosta ning mitte alla anda. Ta lõpetas alati esimesena. Aga ta ei leidnud kodus mingit armastust. Ta vanemad ei vaevunud ennast pingutama, et laupäeva hommikul varem üles tõusta ning talle sellel spordialal kaasa elada.

Tee oma suhete kallal tööd

Ei ole kerge pidada kolm päeva koosolekuid, tormata ülikond ikka veel seljas lennukile, lennata öö läbi ilma korraliku puhkuseta ja siis koju jõudes riietuda teksastesse, et veeta eelolev päev perekonnaga koos. Pärast seda kõike eelistaks võtta sisse koht oma lemmiktoolis, panna käima spordisaade ning lõdvestuda ja tukkuda. Aga selleks, et võita oma lapsed, pead sa nägema vaeva, rajamaks nendega lähedast suhet. Suhete rajamine võtab aega. Pärast pikka tööpäeva on oma laste tegevusest osavõtmiseks vaja näha vaeva. Vanematel tuleb midagi ohvriks tuua, seadmaks laste huvid esimesele kohale.

Tüüpilisel tööpäeval ma õpetan, juhin teenistust, olen Rhema Piiblikoguduse pastoriks, tegelen inimeste probleemidega ja vastan sadadele kirjadele ning märgukirjadele. Tavaliselt olen ma kuni kella viieni pärastlõunal kontoris. Koju jõudes on mu mõistus väsinud. Ma ei taha müra ega mingit tegevust. Ma tahan vaid süüa, panna selga dressid ja t-särk ning teha absoluutselt mitte midagi!

Aga mul on poeg, tütar ja abikaasa. Ma võtan eesmärgiks istuda maha ja kuulata oma lapsi — osaleda nende elus. Mõned inimesed istuvad küll oma lastega, aga nad ei võta kunagi nende elust osa. Kui lapsel on probleem, siis tema jaoks on see mäesuurune. Kui ma lülitan oma lapse oma maailmast välja, annan ma kuradile võimaluse sissepääsuks.

Ühel laupäeva pärastlõunal hulk aastaid tagasi võttis mu poeg kapist välja vana tuulelohe ja püüdis seda lennutada. Ta tuli tuppa ja palus mind appi. Oleksin võinud öelda: “Kuule, Craig, isal seisab ees raske nädal. Ma olen vaid kaks päeva kontoris ja lähen seejärel linnast välja jutlustama. Ma pean praegu puhkama.” Aga sellest ei oleks piisanud. Nii tõusin ma televiisori eest ja me läksime poodi ning ostsime uue tuulelohe. Ja seejärel läksime kooli õuele ja lennutasime tuulelohe.

Mu abikaasa on toonud samasuguseid ohvreid. Kord pidi Lynette minuga Houstoni koosolekule kaasa tulema. Üks lastest ütles: “Emme, ära palun see kord mine.” Lynette ei läinud. Ta valas sellepärast mõne pisara, sest me polnud nii kaua saanud omaette olla. Sel korral kojujäämine oli tema poolt tõeline ohver, aga ta pühendumine lastele on end pikapeale ära tasunud.

Vahel pead sa panema laste ettevõtmised esikohale. Sa pead võib-olla loobuma millestki, mida sa ise teha tahaksid, et nemad saaksid näiteks osaleda mingil koguduse üritusel. Laste jaoks on oluline olla aktiivne vaimses atmosfääris. Lapsed vajavad seda samastamist kohaliku kogudusega.

Karismaatikute lapsed

Paljude karismaatikute lapsed on ebakindlad. See on lihtsalt sellepärast, et nad peavad kõike muud oma lastest tähtsamaks. Sa võid võita viissada miljonit inimest Jumalale, aga kui sa kaotad need kolm või neli hinge, kes elavad su oma kodus, pole sellest tegelikult midagi kasu. Vastavalt Jumala Sõnale on su lapsed su kõige tähtsam vastutus.

Piibel ütleb: “Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õp. 22:6) Mõtle sõna “õpetama” tähendusele. Kui palju toimub õpetamist, kui sind ennast kodus ei ole?

Mõned aastad tagasi tegin ma ilma perekonnata kaks misjonireisi välismaale. Arutades kolmandat korda minemist, ütlesin ma: “Kui mu perekond ei saa minuga kaasa tulla, siis ma ei lähe.”

Kui ma viimane kord ära olin, jäi mu väike tüdruk alati nuttes magama. Paar esimest nädalat ei olnud suurt viga, aga pärast seda hakkas ta oma issist puudust tundma, sest käisin talle igal õhtul tekki peale panemas. Lapsed saavad aru, et sa pead aeg-ajalt ära käima, aga sa pead mõistma, et nad on ikka veel lapsed. Sa ei tea täpselt, kuidas need väikesed ajud mõtlevad. Denise hakkas ütlema: “Ma mõistan, et inimesed vajavad, et neile jutlustataks ja et nad tahavad saada terveks — aga mina vajan ka oma issit.” Kui sa kuuled selliseid asju, siis parem mõtle hoolikalt järgi! Sa oled kaotamas kedagi omaenda perekonnas!

Pane tähele märguandeid

Vahel võib su naine öelda: “Sa oled viimasel ajal palju kodust ära olnud ja me ei ole eriti palju saanud koos olla.” Parem sulle, kui sa sellistele ütlustele tähelepanu pöörad. Võib-olla on teil aeg koos mõneks päevaks kusagile reisida. Su naine püüab sulle öelda: “Ma vajan sind.” Parem sulle, kui sa õpid talle otsa vaadates mõistma, mil ta sind vajab. Haara nendest väikestest asjadest kinni. Mõlemad abielupooled vajavad aeg-ajalt teise poole erilist armastust ja toetust. Õpi andma seda tuge, mida vajatakse.

Kui mees on reisides palju kodust ära, peaks naine mõistma ta vajadusi ja need kodus olles täitma. Kurat on seadnud mehele hulgaliselt lõkse väljaspool kodu ja tal on neisse kergem langeda, kui ta vajaduste eest ei ole kodus hoolitsetud. Ma räägin siin millestki sellisest, mis on vägagi reaalne. Jumal seadis mehe ja naise vahelise ühenduse. Õppigem elama Tema plaani kohaselt.

Jah, sul on teenistus ja sa pead võitma maailma, aga sa pead kõigepealt mõtlema oma naise ja laste peale.

‘Kikikõrvad’

Järgmine oluline asi, mida tuleks meeles pidada, on see: ära räägi oma laste ees negatiivselt kogudustest, kus oled käinud, koosolekutest, mida oled pidanud või teiste jutlustajate probleemidest. Inimesed, kes seda teevad, annavad lastele vale ettekujutuse. Kodus lausutud sõnad võivad tulla sind hiljem kummitama! Lapsed peegeldavad sinu mõtlemist. Nad räägivad seda, mida sina räägid.

Seepärast on laste pärast tähtis, et neile alati jääks mulje, et jutlustajad on suurepärased inimesed. Kui sa õpetad lapsi selliselt, siis on nad hiljem erinevatesse olukordadesse sattudes võimelised inimeste üle õieti otsustama.

Mina ja mu abikaasa räägime teenistuses esinevatest probleemidest ainult omavahel. Mis lastesse puutub, on kõik Rhema õpilased täiuslikud, kõik koguduseliikmed täiuslikud ja kõik jutlustajad, keda me tunneme, täiuslikud. Ka ei aruta me oma tööasju nende ees. Ainus asi, mida me räägime, on see, et me ütleme vahel: “Tuleme kokku ja usume Jumalalt raha, hooneid ja muud Rhema jaoks.” Ära koorma oma laste väikesi kõrvu ja ajusid täiskasvanute probleemidega!

Miks jutlustajate lapsed ära langevad

Ma olen tundnud paljusid jutlustajate lapsi, kes ei ole praegu kristlased. Nad ei käi isegi mitte kirikus. Miks? Sellepärast, et nende issi oli alati niivõrd hõivatud, tegeldes koguduses Johnny Brownide ja Katie Joneside ja Charlie Smithidega, et tal ei jätkunud oma laste jaoks aega. Seepärast kibestusid ta lapsed ja pöörasid Jumala asjadele selja.

Mõned nendest jutlustajatest on rääkinud mu isaga ja öelnud: “Me mõtlesime, et Jumal nõuab seda meie käest. Me mõtlesime, et me peame loobuma oma perekonnast ja laskma neil endil kuidagi hakkama saada. Me pühendasime end täielikult kogudusele ja nüüd me oleme kaotanud omaenda perekonna!”

See on süüdistus ja see teeb haiget. Olen näinud mehi nutmas, kui nad rääkisid isale nendest asjadest. Aga nad ei oleks pidanud oma perekondi hooletusse jätma ja lõpuks nad kaotama — see ei olnud vajalik. Nad oleksid pidanud veetma aega oma naise ja lastega.

Paljud jutlustajad on kaotanud oma abikaasad, kuna nad on end täielikult teenistusele pühendanud. Nad ei pruugi olla seaduslikult lahutatud — nad võivad elada samas majas — aga neil ei ole enam abielu. Nende abielu seisneb lihtsalt selles, et kaks inimest elavad ühe katuse all. Ma tunnen pastoreid, kes on aastaid maganud oma abikaasadest lahus. Nad ei kisu ega kakle. Nad jõudsid juba ammu kokkuleppele. Kuna nad ei taha teenistust hävitada, ei lahuta nad abielu.

Aga kui sa näed oma abielu kallal veidi vaeva, ei ole sellise elu jaoks vajadust. Jumal ei nõua sinu käest nii palju, et Ta käsiks sul hävitada oma abielusuhe — kui see oli Tema, kes pani sellele abielusuhtele aluse. Ka ei nõua Jumal, et sa kasvataksid ebakindlaid lapsi, kes vihastavad Jumala peale, kuna nad arvavad, et Ta võtab neilt muudkui nende isa ja ema ära!

Isad, kui te olete suvel ringi reisimas ja jutlustamas, võtke oma poeg kaasa. Minge koos koosolekutele. Jah, see saab olema raske. Teil ei ole võib-olla nii palju aega ette valmistamiseks — aga poja kaasavõtmine on oluline. Sa rajad selliselt suhet.

Kui sa ei arenda oma lastega õigeid suhteid siis, kui nad on noored, ei arenda sa neid ammugi mitte, kui nad saavad vanemaks.

See on sinu vastutus

Ma usun, et Jumala Sõna õpetab, et su abikaasa ja lapsed on su kõige esmane vastutus, isegi enne su teenistust. Su lapsed ei palunud, et nad saaksid siia maailma sündida. Sina ja su partner tõite nad siia maailma ja Jumal ütleb sulle, et sinu vastutuseks on neid kasvatada käima õigsuse ja jumalakartuse rajal.

See ei ole lapsehoidja või vanaema või tädi Susie vastutus. Ei ole oluline, kui paljud teised su lapsi armastavad — nad ei saa neile anda seda, mida sina saad.

On aeg mõista, et Jumal ei oota meilt, et me ühes valdkonnas vastutusest mööda hiiliksime ning võtaksime endi peale vastutuse hoopis mingis teises valdkonnas. Vahel peab Jumala kutse olema kõige tähtsam ja perekond tulema teisena — aga mitte kogu aeg. Las see vastutuseratas käib ringi ja toob taas perekonna tähtsuse kõige ette. Õpi, kuidas panna see ringlus loomulikult käima: kutse, naine, lapsed — kõik keskendunud Jumala ümber.

Siis leiad sa, et elad õnnelikku, heas tasakaalus olevat perekonnaelu. Jumala kutse su elus asetub samuti õigele kohale. Ent see ei sünni ilma töö, pisarate ja sinupoolse pühendumiseta.

Olen valanud nii mõnegi pisara, et olen pidanud oma perekonna koju jätma ja minema jutlustama. Ma olen pühendunud oma kutsele, aga ma olen samapalju ka neile pühendunud. On aegu, mil ma pean jutlustama, aga on ka selliseid aegu, mil ma ei võta kutseid jutlustama minna vastu, et saaksin olla oma perekonnaga. Teisisõnu, ma ei jutlusta alati kui saan kutse.

Nähtav jutlus

Mu poeg ja tütar peavad nägema, kuidas ma valin elus, mis on tähtis ja mis mitte ja kuidas ma elan täisväärtuslikku elu. Ma võin sellest rääkida seni, kuni olen näost sinine, aga mu lapsed peavad nägema — mitte ainult kuulma sellest — kuidas ma seda teen. (Nad näevad ka, et mu otsuseid motiveerib Jumala armastus.) Siis ei pea ma iialgi muretsema sellepärast, et nad vanemaks saades pööravad Jumalale selja.

Õppides ühendama oma kutset perekonnaeluga leiad sa, et su elu muutub terviklikuks. Su kutsumine, abikaasa ja lapsed tõusevad üksteise järgi su tähelepanu fookusesse, keskendudes omakorda ümber Jumala.

Su lapsed näevad, kuidas sa elad kristlase elu — mitte et sa ütled üht ja teed teist. Ja kuigi sellise elustiili saavutamine nõuab pühendumist, leiad sa, et elu muutub kauniks, kui sa õpid oma perekonnaelu ja Jumalalt saadud kutset jutlustada pidama õiges tasakaalus.