Kui sa käid usus — kui sa teed, mida Piibel käsib — peetakse sind veidrikuks, ka kirikuringkonnis. Inimesed arvavad, et sul on midagi viga, sest sa ei muretse.

Kui ma olin saanud terveks, hakkasin ma paluma haigete eest. Võidsin inimesi õliga. Baptistid ei vaadanud selle peale mitte just hea pilguga.

Ma ei ole olnud ordineeritud baptistijutlustaja, kuigi mulle selline ettepanek tehti. Ordineerimine võidakse teostada kohalikus koguduses. Pastor ütles mulle muuseas: “Kenneth, me ordineerime sind ühel tingimusel: kui sa selles tervenemise asjas veidike tagasi tõmbud. Kui sa soovid, siis jutlusta natuke palvest ja usust, aga seda tervenemise asja ei maksa rõhutada.”

Vastasin: “Just seda ma rõhutada kavatsesingi!”

Tollal ei palunud ma inimeste eest avalikult. Ma kuulutasin sellest küll avalikult, aga palvetasin nende eest eraviisil. Olin just kavatsenud hakata nende eest ka avalikult paluma. Sel põhjusel ma ütlesingi: “Ma kavatsesin sellele asjale enam rõhku panna.”

Ma ei unusta seda mitte kunagi. Kui ma seda pastorile ütlesin, siis ta vastas: “Hästi, siis unustagem see vestlus. Unustagem see,” ja ta läks mu juurest minema. Ma ei mäleta, et oleksin teda veel kunagi näinud. Muidugi, kui ma sain Püha Vaimuga ristitud ja rääkisin teisi keeli, heideti mind vendlusest välja.

Läksin üle täisevangeelse rahva hulka. Nad olid Püha Vaimuga ristitud — nad rääkisid uusi keeli — ja ma olin kindel, et neil kõigil on tiivad seljas. Kulus veidi aega, enne kui sain teada, et need ei olnud tiivad, mis neil seljas olid, need olid vaid nende abaluud, mis esile ulatusid!

Võtsin vastu ühe täisevangeelse koguduse pastorikoha, aga kuna ma olin nendes ringkondades uus, siis ma ei teadnud, et seda kogudust ei tahtnud mitte keegi karjatseda. See oli “murekogudus”. Aga Jumal käskis mul selle võtta. Ma arvan, et põhjus oli selles, et Ta teadis, et ma ei hakka selle pärast muretsema.

Neil päevil oli tavaliselt kombeks pidada iga kuu esimesel esmaspäeval pastorite osaduskoosolekut. Läksin sinna ja leidsin kõik pastorid laua taga istumas ja vestlemas. Nad küsisid minult: “Kuidas lahing läheb?”

Vastasin neile: “Mehed, mul ei ole ühtki muret.” Nad pilgutasid imestusest silmi. Nad ütlesid üksteisele: “Ma arvan, et ta on liiga rumal, et muretseda!”

Üks mu naaberpastoreist ütles neile: “Ma tean, et tal on muresid. Tal on karjatseda kõige raskem kogudus terves selles piirkonnas. Tal on see probleem ja too probleem.” (Ta tundis mu koguduse probleeme paremini kui ma ise!)

Läksin pühapäeva hommikuti kantslisse kõnelema ja mul oli kiusatus lihale järele anda. Ma oleksin tahtnud kõigepealt alustada diakonite nõukoguga, nad ükshaaval ette võtta, neilt nahk maha koorida, ära soolata ja nad kirikuseinale üles riputada; seejärel võtta ette pühapäevakooli superintendent ja kõik pühapäevakooli õpetajad, neilt nahk maha koorida, ära soolata ja riputada nad kiriku teisele seinale.

Aga kui mul oli taoline kiusatus, pöördusin ma 1. Korintlastele 13. peatüki juurde ja jutlustasin armastusest või pöördusin Ilmutuse 21. ja 22. peatüki juurde ja jutlustasin taevast.

Esimesel aastal, mil ma seda kogudust karjatsesin, jutlustasin enamuse ajast armastusest ja taevast. On hämmastav, mida teevad jutlused armastusest ja taevast. Kui sa suudad panna kõiki üksteist armastama ja taeva poole suunduma, siis lahenevad probleemid üsna hõlpsasti!

Ütlesin: “Isand, ma tean, et oleks vaja midagi öelda, aga ma ei tea, mida öelda. Ja ma tean, et oleks vaja midagi teha, aga ma ei tea, mida teha. Mis puutub karjatsemisse, siis olen ma alles algaja. Ma teen seda, mis on õige. Ma kuulutan Sõna. Ma kohtlen kõiki inimesi ühtmoodi. Ma külastan haigeid, aga kõik ülejäänu annan ma Sinu kätte üle, sellepärast et see on minu mure, aga Sina käskisid meil oma mure Sinu peale heita.”

Oli hämmastav, mis toimus, kui ma selle Temale üle andsin. Meil oli pidev ärkamine! Ma mõtlen selle all — iga nädal! Igal nädalalõpul said inimesed päästetud, Püha Vaimuga ristitud ja terveks. Ja Jumal õnnistas meid nii, et kui ma sellest kogudusest lahkusin, esitasid selle koguduse saamiseks 40 jutlustajat sooviavalduse. (Kui mina selle koha võtsin, ei tahtnud seda mitte keegi.)

Seda ei teinud mina, mina heitsin kõik oma mure Tema peale. Aga see ei tähenda, et ma ei teinud oma osa. Ma uurisin Sõna, valmistasin jutlusi ette jne. Aga mis puutub muretsemisse, mis puutub selle pärast rahutuse tundmisse, siis selle andsin ma Isandale üle. Ma ei kandnud seda.

Pastoraat oli otse kiriku kõrval ja vahel tulid inimesed mööda minnes sealt läbi ning rääkisid mulle probleemidest. Ma vastasin: “Ma ei kavatse selle pärast muret tunda. Ma ütlen teile tõtt: kui kirik süttib põlema ja põleb maha ja on ööaeg ja ma magan, siis mind küll ärge äratage. Las ta põleb. Me lihtsalt ehitame suurema kiriku.

Kui diakonite nõukogu astub kiriku eesõues rusikavõitlusesse, siis ärge tulge pastoraati ega häirige mind. Laske neil oma kaklemised kakelda. Kui nad on lõpetanud, siis ma palun nende eest, et nad võiksid Jumala ees oma asjad korda saada. Ma ei kavatse uneraasugi kaotada. Ma ei kavatse sellepärast ühtki söögikorda vahele jätta. (Kui Isand mind juhtis, siis ma paastusin.) Ma olen selle Isandale üle andnud.”

Kui sa ei anna oma muresid ja kartusi Isandale ära, siis tuleb varsti aeg, mil kõik su palved ja kõik koguduse, raadio- ja televisioonijutlustajate ja kõigi teiste palved, keda sa iganes suudad palvetama panna, on täiesti kasutud. Niikaua, kui sa ise neist asjust kinni hoiad, oled sa kõigi nende palvete lõppedes just täpselt samas kohas, kus sa olid palveid alustades. Sa pead need asjad Isandale üle andma.

Lõpuks tulid kõik need jutlustajad, kes minu üle nalja olid heitnud, minu juurde ja ütlesid: “Sul on vastus. Meil ei ole. Meie naiste närvid on üles öelnud. Sinu naise närvid on korras. Meie peame teenistusest lahkuma või võtma aastat paar puhkust. Sina aga lased muudkui edasi.”

Üks kaasjutlustaja, kes oli vaid 39 aastat vana, ei tundnud end füüsiliselt hästi. Lõpuks ütles ta naine talle: “Ma usun, et sa peaksid kasvõi minu ja meie tütre pärast minema arsti juurde ja vähemalt välja selgitama, mis sul viga on.” (Noil päevil pidasid nelipühijutlustajad ainuõigeks Jumala usaldamist ja mitte arstide juures käimist.)

Nii läks ta arsti juurde. Pärast läbivaatust ütles arst: “Mis puutub haigusesse või tõvesse, siis ei ole teil midagi viga, aga te olete ennast ära kurnanud. Te olete vaid 39-aastane, aga teil on 90-aastase mehe ihu.” (Sõbrad, 90-aastasel mehel ei ole enam palju elada jäänud!)

“Ma ütlen teile, mida te olete teinud,” jätkas arst. “Te olete kandnud koguduses kõigi koormaid, kõiki nende muresid ja vaevu. Te olete söönud neid probleeme söögi ajal. Te olete maganud ühes nendega. Te olete rääkinud neist. Te olete kandnud neid.”

“Jah, just seda olen ma teinud,” oli pastor nõus.

“Te võiksite elada veel mõned aastad, kui te loobuksite teenistusest ja puhkaksite,” ütles arst.

Tänu Jumalale, et ma läksin talle koosolekusarja pidama, õpetasin talle, kuidas usaldada Jumalat ja ta sai terveks. Lugesin aastaid hiljem ühest uskkondlikust ajakirjast, et ta lahkus pastoriametist 75-aastaselt, aga jutlustas endiselt edasi. Au Jumalale! Kui ta oli 39, ütles arst, et ta sureb.

Õppisin elama Isanda jõus ja heitma oma mured Tema peale.

“Heitke kogu oma mure — kõik oma kartused, kõik oma vaevad, kõik oma rahutus lõplikult Tema peale; sest Tema hoolitseb teie eest armastuses ja kannab valvsalt teie eest hoolt.” Nii tõlgib Laiendatud Piibel selle kirjakoha.

Kui sa annad selle Temale üle, siis sul seda enam ei ole. Ta on selle ära võtnud. Siis võid sa öelda: “Ma olen muredest vaba,” isegi kui see loomulikust seisukohast võttes veel alles on. Sellepärast, et sina ei kanna seda koormat, Tema kannab.

Me tavatsesime laulda üht laulu, mis kõlas nii: “Vii oma koorem Isandale ja jäta see sinna.” Enamus inimeste häda on selles, et nad tulevad altari äärde või kus nad ka ei palvetaks, toovad küll oma koormad Isandale, räägivad Talle nendest, aga kui nad palvest üles tõusevad, korjavad nad oma koormad taas üles!

On arusaadavam, kui ma kujutan su koormaid 50-kilose kotina. Inimesed tõstavad selle endale selga ja kannavad palvepaigast koju tagasi. Ära tee seda! Jäta see sinna! Jäta see sinna! “Heitke kogu oma mure ... LÕPLIKULT Tema peale,” ütleb see salm. Nii keeldun ma muretsemast. (Muidugi, kui sa ei muretse, oled sa teiste silmis veidrik.)

Kord kobasin ma võtmega, püüdes avada pastoraadi ust, hoides samal ajal meie poega Keni kätel. Mu abikaasa hoidis Patsyt, kes oli alles beebi. (Ken oli suurem ja raskem.)

Oretha ütles: “Ma ei usu, et sa tunneksid muret, kui mina ja mõlemad lapsed kukuksime otse siin trepi ees surnuna maha.”

Ütlesin: “Noh, ma oleksin ju rumal, kui hakkaksin siis muretsema, kas pole nii? See oleks mõttetu.” (Isand ütles selgelt: “Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?”, Matteuse 6:27) See oleks mind puudutanud, aga ma ei oleks selle pärast muretsenud.

Lõpuks õppis ka Oretha mitte muretsema. Kuulsin, kuidas ta ütles kord ühe teise pastori abikaasale: “Lõpuks hakkasin ma nägema, et see toimib. Ma ei muretse enam kunagi.” Ja just sellel meie eluperioodil ei olnud tarvidust meile probleemidest ja vajadustest rääkida! Me olime põlvini nende sees. Aga ta ei muretsenud, sest ta oli õppinud heitma need mured Isanda peale.

Me võime seda teha — me võime heita kõik oma mured Tema peale — sest Ta käskis seda teha. Ta ei ole ebaõiglane. Ta ei käsi kunagi sinul või minul midagi sellist teha, mida me ei suuda. See oleks ebaõiglane.