TA KUTSUB MEID MEELT PARANDAMA LOOMUSEST, MIS SÜNNITAB PATTU.

Mitte igaüks, kes minule ütleb: Isand, Isand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Isand, Isand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!
Matteuse 7:21–23

Patutegemine

Pane tähele, et Jeesus ütles: “… ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!” Selle väite võtmesõnaks on ‘tegemine’. 1 Johannese 3:4–8 ütleb: “Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu … Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigsust, see on õige, nõnda nagu temagi on õige. Kes pattu teeb [teeb ülekohut], see on kuradist …” [sulgudes olevad sõnad lisatud].
Loe nüüd hoolega seda, millised on järgmistes salmides liha teod. Pane tähele sõna tegema.

Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus [ohjeldamatu või taltsutamatu himu], ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki.
Galaatlastele 5:19–21

Defineerime nüüd sõna ‘tegema’ [või ingliskeelses tekstis tegelikult ‘harrastama’]. Mõned definitsioonid on sellised: ‘sageli või reeglina tegema; tihti sooritama, et õppida; õpetama sagedase kordamise läbi; midagi harjumuspäraselt tegema’. Inimene, kes teeb või harrastab pattu, on see, kes patustab ilma süütundeta, isegi kui see toimub ainult kord nädalas või mõned korrad kuus ja ütleb selle õigustamiseks midagi taolist: “Noh, jah, see on ainult nõrkus. Ma olen parem kui enamik kristlasi mu koguduses. Kui Jumal andis nendele inimestele andeks, annab Ta kindlasti ka minule andeks, sest pealegi ei ole ju keegi täiuslik ja ma olen palju parem kui nemad.” Puudub ehtne meeleparandus. Ta ei tunne kurbust sellepärast, et on teinud Jumala südamele haiget.

Koguduses me jaotame patud kategooriatesse. Ma asetame sellised patud, nagu joomine, abielurikkumine ja homoseksuaalsus ühte kategooriasse ja vihkamise patud, tagarääkimise, tülitsemise ja teised nendesarnased teise kategooriasse. Me oleme otsustanud, et inimestel, kes kuuluvad esimesse kategooriasse (joomine, abielurikkumine, homoseksuaalsus), on oht sattuda põrgusse, aga need, kes on teises patu kategoorias (vihkamine, tagarääkimine, uhkus jne), on lihtsalt nõrgad. See on ennast õigeks pidav, religioosne vale.

Jumal ei jaota patte kategooriatesse, vaid paneb nad kõik samasse kategooriasse. Ta kuulutab, et kõik, kes teevad selliseid asju, ei päri Jumala riiki! Jumal paigutab vihkamise, kadeduse, raevupursked ja isekad ambitsioonid abielurikkumise ja mõrva vahele.

Kui inimesed teaksid, et Jumal näeb vihkamist ja isekaid ambitsioone samal alusel kui abielurikkumist ja tapmist, ei oleks nad nii kärmed nendele pattudele alistuma või neid välja vabandama! Selline patu sallimine ja harrastamine ennast kristlasteks nimetavate meeste ja naiste poolt on sünnitanud pettuse.

Selline hoiak on põhjustanud koguduse muutumise karmiks ja kohtumõistvaks. Nad vaatavad nende peale, keda seovad homoseksualism, alkohol ja narkootikumid ning mõistavad nad hukka, samal ajal pigistades silma kinni andeksandmatuse, tüli, tagarääkimise ja uhkuse pattude osas. Nende süda on muutunud tundetuks Püha Vaimu süüdistusele.

Varsti pärast päästetud saamist arutasime abikaasaga naise üle, kes tõi variseri kotta alabasterriistatäie lõhnaõli ja pesi Jeesuse jalgu pisaratega ning võidis Ta jalgu õliga. Kui naine seda tegi, vaatas variser teda põlgusega ja mõtles, et kui Jeesus oleks tõesti prohvet, siis ei lubaks ta sellel prostituudil nii teha.

Jeesus vaatas variser Siimonale otsa ja ütles: “Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemale selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” (Luuka 7:41–42) Siimon vastas,et see, kellele kingiti viissada teenarit, armastab rohkem, sest talle kingiti suurem summa. Jeesus vastas, et Siimon oli õigesti otsustanud!

Ütlesin oma abikaasale: “Vahel ma soovin, et oleksin olnud enne Jeesusega kohtumist narkootikumidega kaubitseja, varas või mõni teistlaadi hirmus kurjategija, sest siis armastaksin ma Teda rohkem, sest mulle oleks siis rohkem andeks antud. Ma tahan armastada Teda nii palju kui võimalik!”

Kui me seda edasi arutasime, ütles Isand mulle: “John, sa ei mõista seda, mida ma ütlesin. Ma tegelesin Siimona südamehoiakuga. Ta nägi seda naist ühtlaadi patusena ja ennast teistlaadi, palju parema inimesena, kes vajab ainult veidi andestust. Ma ütlesin: “Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu” (Jakoobuse 2:10). Minu silmis on isik, kes räägib kogu elu jooksul vaid ühe vale, samaväärne kõige hullema vangiga! Mõlemad lähevad samasse paika, kui nad pole päästetud!”

Ma tundsin, kuidas elu minus vallandus, kui ma mõistsin, et ma võin Teda armastada sama palju, kui iga teinegi, kuna ma olin sama kohtumõistmise all, kui kõige hullem kurjategija, kes ootab surmanuhtlust!

Probleem on selles, et meie ühiskond, keda julgustab religioon, jagab patused kategooriatesse. Seega on pettuses need, keda peetakse headeks inimesteks, arvates, et nad vajavad ainult veidike armu.

Mõned kuud tagasi helistas mulle üks mees Alabamast. Ma olin olnud ühes ta linna koguduses ning ta oli käinud koosolekutel ja tema pärast palvetati. Kui ma olin koosolekutel, siis ma teadsin, et ta on homoseksuaalne. Ta helistas mõned nädalad hiljem ja ütles mulle, et ta on homoseksuaalne ja ma vastasin talle, et ma teadsin seda juba. Ta hääl muutus kaitsvaks: “Sa ilmselt pidasid mind mingiks veidraks perverdiks?” Vastasin talle kohe: “Ei!” Hakkasin vabandama selle pärast, mida paljud meist, kristlastest, on teinud.

Ütlesin: “Palun anna meile andeks, et oleme asetanud homoseksuaalsuse ühte patukategooriasse ja kõik muu teise. Ka mina olin patuvang ja teel sama põrgu poole, nagu sinagi. Mu vajadus Päästja järele oli täpselt samasugune. Minu patud olid lihtsalt rohkem sotsiaalselt aktsepteeritud. Ent Jumala silmis oli tegu sama suure üleastumisega.” Ta nägi mu südant ja me palvetasime koos. Jumal vabastas ta. Mõned kuud hiljem helistas ta ja jutustas suure vaimustusega sellest, mida Jeesus ta elus teeb. Kiitus Jumalale!

Me peame mõistma, et patt on patt, hoolimata sellest, millist laadi ta on. Neil, kes sallivad ükspuha millist pattu, on oht kuulda Isandat ütlemas: “Taganege …”

Maailma kurvastus või kurvastus Jumala meele järgi

… siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi, et teil ei oleks mingit kahju meilt. Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.
2 Korintlastele 7:9–10

Paulus kirjutab seda kogudusele, mitte maailmale. Meeleparandus on nii maailma kui ka koguduse jaoks. Ülaltoodud salmis pärineb ‘meeleparandus’ kreekakeelsest sõnast metanoia, mis tähendab ‘meele muutust’. Jumal ei oota mitte ainult pattudest meele parandamist, vaid meele ja südame muutust nende mõtteprotsesside suhtes, mis sallivad sellist elustiili. Ta tahab, et me parandaksime meelt sellest loomusest, mis sünnitab pattu.

Meeleparandus on rohkem kui vabandamine millegi sellise eest, mis me oleme teinud. Paulus ütles, et on olemas selline kurvastus, mis ei too kaasa meeleparandust, vaid pigemini surma. Mitte kõik kurbus ei ole Jumala meele järgi. Mitte kõiki pisaraid ei motiveeri ehtne meeleparandus. Neid võib tegelikult valada ka ilma ehtsa meeleparanduseta.

Ülaltoodud salmist me näeme, et on olemas sedalaadi (maailma) kurvastus, mis viib surma ja teistlaadi (Jumala meele järgi) kurvastus, mis viib ellu. Mis vahe on maailma kurvastusel ja kurvastusel Jumala meele järgi? Vahe on lihtne. Maailma kurvastus keskendub sinule, kurvastus Jumala meele järgi keskendub Jeesusele.

Maailma kurvastus on mures patust tulenevate tagajärgede pärast, mitte sellepärast, et patt on eraldanud inimese Jumala südamest. Kui inimene on mures sellepärast, kuidas ta patt mõjutab ta positsiooni, heaolu, staatust või reputatsiooni, siis ei ole see kurvastus Jumala meele järgi. See on kantud keskendumisest inimesele endale ja viib selle inimese sügavamale kalestunud südame seisundisse. Lõpuks viib see surma!

Illustreerimaks seda erinevust, vaatame kuningas Sauli ja kuningas Taaveti elusid ja motiive. Jumal käskis kuningas Saulil 1 Saamueli 15. peatükis rünnata amalekke ja hävitada täielikult kõik, mis temal ja ta rahval on. Ta pidi tapma mehed, naised, lapsed ja imikud, härjad, lambad, kaamelid ja eeslid. Saul läks sõtta. Ent ta võttis kuninga elusalt vangi ja säästis paremad lambad, härjad, nuumloomad, lambad ja kõik selle, mis oli hea, soovimata neid täielikult hävitada.

Siis tuli Isanda sõna prohvet Saamuelile selle kohta, et Saul oli üle astunud Isanda käsust. Saamuel astus Saulile vastu, sest Sauli enda süda ei tundnud mingit pattu. Saul kaitses ennast, väites, et ta oli teinud kõik, mis Jumal tal teha oli käskinud. Saamuel osutas üksikasjaliselt sellele, mis Saul oli tegemata jätnud ja kui Saul nägi, et Saamuelil oli õigus, vabandas ta ennast välja ja süüdistas rahvast. Saamuel kuulutas, et see oli tema, kes oli üle astunud Isanda korraldusest.

Kui Saul mõistis, et ei olnud kedagi teist, keda süüdistada, vastas ta: “Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees ja tule ühes minuga tagasi, et saaksin kummardada Jehoovat, su Jumalat!” (1 Saamueli 15:30)

Ta tunnistas oma pattu, nii nagu teevad paljud, kui nad tabatakse ja surutakse seljaga vastu seina. Ent see oli maailma kurvastus, sest ta oli mures sellepärast, et ta paljastatakse oma rahva vanemate ja Iisraeli meeste ees, mitte oma patu pärast, mis ta oli teinud Jumala vastu. Ta reaktsiooniks oli oma reputatsiooni ja kuningriigi kaitsmine. Ta motiiviks isekas ambitsioon. Tulemusena rebiti tema käest kuningriik, mida ta püüdis nii kõvasti kaitsta enda viisil. Ta kartis inimesi rohkem kui Jumalat, mis on alati tõsi nende puhul, kelle motiivid on omakasupüüdlikud.

Vaata nüüd kuningas Taavetit. Taavet rikkus abielu Batsebaga, hetiit Uurija naisega, kes oli Taaveti ustav sulane. Kui Taavet sai teada, et naine on selle armusuhte tõttu rase ja ta abikaasa ei lähe tema juurde, kui ta mehed on lahinguväljal, pani Taavet Uurija tapluse esirinda, andes Joabile korralduse tagasi tõmbuda, et vaenlane saaks ta tappa.

Taavet rikkus abielu ja kavatses ette mõrva, katmaks oma pattu. Seejärel astus prohvet Naatan talle vastu. Kui ta patt paljastati: “Siis ütles Taavet Naatanile: “Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!”” (2 Saamueli 12:13)

Nii Saul kui ka Taavet tunnistasid, et nad on pattu teinud, ent Taavet mõistis, kelle vastu oli ta patt suunatud ja ta langes meeleparanduses silmili maha. Taavetit ei huvitanud see, mida ta rahva vanemad või Iisraeli mehed võivad mõelda. Ta hoolis ainult sellest, mida mõtles Jumal.

Ta teadis, et on kurvastanud Jumala südant. Ta hüüdis: “Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis …” (Laulud 51:6).

Taavet oli mees Jumala südame järgi, samas kui Saul oli huvitatud vaid oma kuningriigist. Taavetit toetas ta armastus Jumala vastu, Sauli hävitas ta enesearmastus.
Teismelisena sidus mind seksuaalse himu patt. Enamik Ameerika meestest on samuti himust seotud. Kui ma võtsin Jeesuse Kristuse vastu, siis see ei lahkunud lihtsalt, vaid püsis ja vaevas mind edasi.

Ikka ja jälle hüüdsin ma Jumala poole, anudes Ta andestust. Ma arvasin, et kui ma abiellun, siis see lahkub, aga kurvastuseks leidsin ma, et see ei lahkunud. See takistas normaalset seksuaalsuhet mu abikaasaga, keda ma armastasin väga. See patt piinas mind. Ma olin seotud!

1984. aastal läksin ma ühe tuntud jutlustaja juurde ja tunnistasin selle patu üles. Teda tunti kui üht kõige vägevamat jutlustajat Ameerikas. Ma mõtlesin, et kui keegi saab mind vabastada, siis on see tema. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Kui sa vaid teaksid, kui paljud mehed koguduses ja teenistuses on sellestsamast asjast seotud.” Ta rääkis minuga mõned minutid ja siis ma ütlesin: “Palun palveta mu eest, et ma võiksin vabaks saada.” Ta tegi seda, aga midagi ei sündinud. Ma teadsin, et probleem ei ole temas, seepärast ei suutnud ma aru saada, miks ei ole ma vaba.

Aasta hiljem, 2. mail 1985. aastal lahkusin ma kodust neljapäevasele paastule. Mul oli sellest patust kõrini. Ma teadsin, et see teeb Jumalale haiget ja et Jeesus on juba maksnud hinna, et ma võiksin vaba olla. Paastu neljandal päeval juhtis Jumal mind vabastuspalvesse ja himu vaim lahkus minust. Olin vaba! Ja ma olen täna ikka veel vaba!

Kui ma uurisin Isanda käest, miks ei olnud Ta mind vabastanud aasta varem, kui see jutlustaja minu pärast palvetas, siis näitas Ta mulle, et mu algne kurvastus toimus maailma viisil. Ma tahtsin olla vaba, sest ma mõtlesin, et kui ma ei vabane sellest patust, ei ülenda Jumal mind abiteenistusest jutlustamisteenistusse.

Ma olin rohkem mures patu tagajärgede pärast ja sellepärast, kuidas see mõjutab mu teenistust, kui tõsiasja pärast, et ma teen pattu Jumala vastu. Ent aasta hiljem oli mu kurvastus muutunud ja nüüd ei olnud mu motiiviks hirm tagajärgede pärast mu teenistuses, vaid see, et ma armastan Jumalat ja ei taha, et midagi oleks meie vahel. Kurvastus Jumala meele järgi tõi kaasa eluandva meeleparanduse, mis viis päästmisele (2 Korintlastele 7:10).

‘Pääste’ selles salmis tuleb kreekakeelsest sõnast sozo, mida Strongi kreeka keele sõnaraamatus defineeritakse kui ‘tervenemist, säilimist, terviklikkust, terveolekut ja vabastust’. Seega tõi mu kurvastus Jumala meele järgi kaasa meeleparanduse, mille tagajärjeks oli vabastus!

Meeleparandus on vabastamise eeltingimus

Koguduses tahavad paljud vabaks saada, mõistmata, et meeleparandus on eeltingimuseks. Vaata seda kirjeldust, kus Jeesus saadab välja kaksteist jüngrit:

Ja ta kutsus need kaksteist enese juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle … Ja nad läksid välja ja kuulutasid, et tuleb meelt parandada, ja ajasid palju kurje vaime välja … .
Markuse 6:7–12

Jeesus nimetas, et meeleparandus loob atmosfääri vabanemise jaoks. Minu juurde on tuldud palvejärjekordades ja ka privaatselt ja soovitud saada vabaks mingi kindla patu vaevusest, aga need inimesed ei ole olnud valmis muutma oma suhtumist sellesse pattu. Nad naudivad seda pattu, aga neile ei meeldi tagajärjed või süütunne, mida nad pärast kogevad. Kui oleks võimalus jääda kristlaseks ja harrastada oma pattu edasi, siis nad teeksid seda, sest nad naudivad seda endiselt.

Enne teenistusse asumist oli üks mu pastorist sõber Lõuna-Kaliforniast suitsetamisest seotud. Ta tõmbas kaks pakki päevas ja tahtis saada vabaks. Ta oli anunud kaks ja pool aastat Jumalat, et saada vabaks. Üks ta sõpru sai ühel koosolekul päästetud ja vabanes otsekohe suitsetamisest.

Ta nägi seda ja pahandus väga Jumala peale. Miks oli Jumal nii kiiresti vabastanud ta sõbra, kui tema oli uskunud kaks ja pool aastat vabaks saamist? Ta lahkus raevunult koosolekult ja läks koju ning kaebas Jumalale. Olles mõned minutid kaevelnud, pahvatas ta välja: “Miks vabastasid sa mu sõbra ja mitte minu?” Isand vastas: “Sellepärast, et sulle meeldib see endiselt!” Ta ütles, et ta heitis pilgu süüdatud sigaretile oma käes ja kustutas selle ära. Ta oli vaba ja ei võtnud kunagi enam sigaretti kätte!

Niikaua kui sulle su patt meeldib, ei vabane sa sellest. Sa pead õppima vihkama pattu, nagu Jumal seda teeb. Sa küsid: “Kuidas õpin ma vihkama midagi sellist, mida mu liha naudib?” Kõigepealt mõista, et see oli patt, mis naelutas Jeesuse Kristuse ristile.

1 Peetruse 2:24 ütleb: “… kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus …” Järgmine asi, mida tuleks mõista, on see, et patt kahjustab su osadust Jumalaga. Jesaja 59:2 ütleb: “… vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule!”

Kolmas asi, mida tuleks mõista, on see, et patt on suhkruga kaetud mürk. Roomlastele 8:12–13 ütleb: “Sellepärast nüüd, vennad, oleme küll võlglased, aga mitte lihale, et elada liha järgi. Sest kui te liha järgi elate, siis te surete …”

Pane tähele, et Paulus kõnetas vendi, mitte uskmatuid. Ta hoiatab lihas elamise ja patu sallimise traagiliste tagajärgede eest. Patt võib mõnda aega nauditav olla, aga lõpuks toob see alati kaasa surma. Me näeme, kuidas Mooses pidas “paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu” (Heebrealastele 11:25). Patt on lihale nauditav, aga see nauding kestab ainult lühikest aega.

Mulle helistas üks naine ja tunnistas, et ta on ühe teise kristlasest mehega abielu rikkuvas suhtes. Ta ütles, et ta abikaasa ei ole kristlane ja mõnitab teda ta usu pärast. Ta ütles, et ta on oma patust meelt parandanud. Seejärel ütles ta mulle, et ta kristlastest sõbrad andsid talle nõu oma abikaasast ära lahutada ja abielluda selle kena kristlasest mehega, kes armastab teda.

Ta ei olnud kindel, et neil on õigus ja tahtis kuulda minu arvamust. Ma sain aru, et teda ei oleks olnud vaja palju veenda oma abikaasat maha jätma ja teise mehega abielluma. Ta teadis oma südames, et see on vale, aga ta otsis luba minna edasi ja see ära teha.

On tähtis, et me räägime alati tõtt, isegi kui see on midagi sellist, mida inimesed kuulda ei taha. Kõigepealt ütlesin ma seda, et ta ei ole meelt parandanud. Ta ütles: “Aga ma parandasin pisarates meelt.” Seepeale ma ütlesin: “Sa ei vihka seda pattu, sa tead, et see on vale ja et see suhe ei ole õnnistatud. Aga see meeldib sulle ikka veel.” Ta vastas: “Ma ei saa aru, millest sa räägid. Ma parandasin meelt.”

Tema arusaam meeleparandusest oli see – ta tunnistas, et abielurikkumine on vale. Aga pea meeles, et Jumal tahab enamat. Ta tahab südame ja meele muutust. Ta kutsub meid meelt parandama sellest loomusest, mis sünnitab pattu.

Kuna ta ei parandanud tõeliselt meelt oma südame suhtumise pärast sellesse mehesse, siis oleks see varem või hiljem viinud abielulahutuseni, saamaks seda, mida ta algusest peale tahtis. Seepärast ütlesin talle: “Oletagem, et keegi ütleks sulle: “Me hakkame pidama seksuaalorgiat. Kas sa tahaksid ka tulla?” Kuidas sa sellele reageeriksid?” Talle tundus see, mis ma ütlesin, vastik ja ta vastas: “Ma ei tahaks sellega mingit pistmist omada.” Ütlesin: “Kui sa suudad vaadata oma abielu rikkuvale suhtele selle kristlasest mehega taolisel viisil, nagu sa just reageerisid mõttele sellest orgiast, siis oled sa jõudnud paika, kus oled tõeliselt meelt parandanud!” Lõpuks sai ta aru.

Meeleparanduse vili

Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja… .
Luuka 3:8

Kui palju kordi me oleme näinud, kuidas mehed ja naised on kuulnud sõnumit ja Vaimu mõjutusel vastanud jutlustaja kutsele ning palvetanud meeleparanduse palvet altari ääres, aga meeleparandust kui sellist ei ole toimunud, sest mingit vilja ei ole sellele järgnenud?

Inimesed saavad palve läbi ajutist kergendust, aga pöörduvad varsti tagasi algse elustiili juurde. Meeleparandus ei ole ühekordne kergenduspalve, vaid eluviis! See on sinu südamest tulev otsus muutuda. Meeleparanduse töö ei ole täielik enne, kui ilmub õigsuse vili. Meeleparanduse palve on vaid algus.

Paulus kirjutas Korintose kogudusele oma esimeses kirjas ja sõitles neid nende lihalikkuse pärast. Ta kirjutas väga süüdimõistva kirja, mis tõi kaasa meeleparanduse. Oma järgmises kirjas tunnistas ta, et nad olid kurvastanud Jumala meele järgi, mis tõi kaasa meeleparanduse. Vaatame nüüd seda vilja, mille ta esile tõi.

Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas.
2 Korintlastele 7:10–11

Pane tähele, et ta loeb üles seitse meeleparanduse vilja. Need iseloomustavad usklikku, kes on tuline, mitte leige. Inimesed imestavad, miks mõned kristlased on nii innukad ja hoolsad. Põhjus – nende südames ei ole midagi, mis neid eesmärgist kõrvale kallutaks. Sageli me püüame elada mõlemas maailmas. Liha maailm jahutab vaimumaailma tule. Vaatleme lühidalt kõiki seitset vilja.

1. HOOL – Kui süda on keskendunud, siis oled sa hoolas. Meile on öeldud: “… kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda [hoolega või innukalt] otsivad” (Heebrealastele 11:6).

Kui sa kõigud edasi-tagasi, elades füüsilises maailmas ja vaimumaailmas, oled sa vaimselt loid. Meid on kästud mitte olla: “… viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Isandat!” (Roomlastele 12:11)

2. ENESE PUHASTAMINE (eestikeelses tõlkes ‘vabandamine’) – Paljud elavad süü raskuse all. Jeesus tuli meid vabastama patusüüst. Kui meeleparandus on ehtne, siis toob see kaasa südametunnistuse puhastamise, mida ei ole võimalik mingil muul viisil saavutada.

3. MEELEPAHA – Meeleparandus toob kaasa patu vihkamise. Isa Jumal ütles Jeesusele: “Sa armastad õigsust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!” (Heebrealastele 1:9).

Paljud armastavad õigsust, aga ei vihka pattu. Seepärast on võidmine nõrk. Kui sa vihkad pattu, näed sa, kuidas võidmine su elus kasvab.

4. KARTUS – Selle kohta võiks kirjutada terve raamatu. Meile on öeldud, et pühitsus saab täielikuks Jumala kartuses (2 Korintlastele 7:1), sest “Jehoova kartus on kurja vihkamine! Ma vihkan kõrkust ja ülbust, pahu eluviise …” ja “Jehoova kartus on tarkuse algus …” (Õpetussõnad 8:13; 9:10).

5. TULINE IGATSUS (eestikeelses tõlkes ‘igatsemine’) – Igatsus on palve taga olev tarm või elu, luues Jumala käest vastuvõtmiseks vajaliku õhkkonna. Jeesus ütles: “Sellepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palute ja anute [mida te igatsete, kui te palute – KJV], uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!” (Markuse 11:24). Kui su palveaeg on elutu, siis on see sellepärast nii, et su igatsus ei ole tugev. Meeleparandus toob kaasa tulise igatsuse!

6. INNUKUS – Sõnaraamat defineerib seda sõna kui ‘innukas või entusiastlik olema’. Kui Jeesus ajas rahavahetajad pühakojast välja, tuli Ta jüngritel meelde, et on kirjutatud: “Püha viha [innukus – NKJV] sinu koja pärast sööb mind ära!” (Johannese 2:13–17) Jeesus käskis leigel kogudusel olla väga hoolas ja parandada meelt (Ilmutuse 3:19).

7. KÄTTEMAKSMINE (eestikeelses tõlkes ‘karistus’) – Sõnaraamat defineerib seda sõna kui ‘nõudlema, kätte tasuma’. Piibel ütleb Jakoobuse 4:7: “Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.” Viis, kuidas kuradile vastu seista, on Jumalale alistumine! See on täiuslik kättemaks. Sinu suurimaks relvaks kuradi vastu ei ole su suu, vaid su alandus ja püha elustiil!

Meeleparandus toob esile need jumalikud kvaliteedid, mis on see vili, mida Jeesus käskis meil esile tuua. Neid loomuomadusi ei saa jäljendada. Nad lähtuvad ainult puhtast südamest.

Jumal kutsub oma lapsi pühale elule. Inimesed, kes sallivad pattu, ei näe Jumalat, sest Ta on öelnud, et me taotleksime “… pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Isandat näha” (Heebrealastele 12:14). Pühadus on Tema armu töö, mitte liha töö. See töö algab meie südames meeleparanduse läbi. Paljud on püüdnud elada püha elu iseenda jõus ja lõpetanud käsumeelsuse orjuses. Tee pühaduse juurde on enese alandamine meeleparanduses. Sest Ta annab alandlikele armu ja arm on see, mis teeb meid võimeliseks käima selles, mida tõde nõuab.