Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Efeslastele 6:12

"Jeesuse nimel seisan ma sulle vastu ja käsin sul lahkuda!" ütles Claudia väriseva häälega. Tema üllatuseks pöördus võigas must leopard ümber ja jooksis minema. Ehmudes ärkas ta üles ja tõusis istukile.

“Ma mõistsin, et Jumal õpetas mind unenäos vaimset sõda pidama ja et Jeesuse nimes on tõeline vägi,” rääkis noor brünett. “Ma võtsin Jeesuse oma Isanda ja Päästjana vastu ja sain Püha Vaimuga ristitud. Kuid siis pommitasid hirm ja hukkamõist mu mõttemaailma. Ma armastasin Jumalat rohkem kui midagi muud, kuid vaenlane pani mu mõtlema, et ma olen teotanud Püha Vaimu ega ole kunagi võimeline Jumala meele järgi olema.”

Claudiat ei olnud õpetatud hirmuga tegelema. Ta oli kuulnud mõningaid kommentaare vaimse sõjapidamise kohta, kuid tal polnud aimugi, mida see tähendab. Ta arvas, et peab vastutasuks päästmise eest lihtsalt need võitlused ära kannatama. Siis nägi ta selle unenäo.

“Unenäos ajas tohutu suur must leopard mind kogu aeg taga. Ma lükkasin ta uksest välja, aga ta tuli aknast sisse. Ükskõik, kuhu ma ka läksin, järgnes ta mulle. Ma olin väga hirmul. Siis tundsin ma, kuidas Isand ütleb mulle: “Claudia, seisa leopardile Jeesuse nimel vastu.” Ma lõpetasin unenäos jooksmise, pöörasin ümber ja seisin leopardiga silmitsi ning käskisin tal Jeesuse nimel lahkuda. Ma olin rõõmsalt üllatunud, nähes teda põgenemas!”
Claudia sõber Jean viis ta ühe naisterahva juurde, kellel on vabastusteenistus, sest Claudia perekonnas oli esinenud nõidust ja ta oli kolledžis kasutanud narkootikume. Isand purustas nii need kui ka mitmed teised nendega seoses olevad köidikud.

Jeanist sai Claudia palvekaaslane ja ta hakkas õpetama Claudiale Piibli tõdesid. Claudia ütleb: “Nüüd ma tean, et kristlane võib tõepoolest olla võidukas nende kurjade pimedusejõudude üle, millest Paulus räägib kirjas efeslastele.”

KAS ME PEAME KURADIGA VÕITLEMA?

Mu teemaks oli palve. Auditooriumiks ligi kolmekümne pastori abikaasad. Mul oli palutud õpetada nädalavahetuse töögrupis, mis toimus Georgia osariigi mändide vahele peidetud talus. Kuid peale esimest osa, kus ma käsitlesin lühidalt vaimset sõjapidamist, tuli ürituse juht, kes mind kutsunud oli, mu uksele koputama.

“Quin, sa oled solvanud mõningaid siinviibivaid naisi,” ütles ta vabandavalt. “Mitmeil neist on doktorikraad ja nad ei usu, et kristlased peaksid praegusel ajal kuradiga võitlema. Palun pehmenda oma sõnumit.”

Ma olin jaganud vaid mõnda põhitõde eestpalvest ja sellest, kuidas Jumala Sõna palves vaenlase vastu seismiseks kasutada. Siis selgitasin ma, kuidas Saatan ja mitte mõni teine inimene, on meie vaenlane, ja kuidas me peame tema taktikate suhtes valvel olema. Ma olin rabatud kuuldes, et grupp pastorite naisi võib leida selles midagi solvavat. Kuid ma nõustusin oma materjali kohandama.

Apostel Pauluse mitmed viited vaimsele sõjapidamisele annavad selgelt märku, et ta pidas kurjusejõudude vastu võitlemist iga kristlase normaalseks tegevuseks. Kuid tol nädalavahetusel saadud kogemus on kujukas näide enamiku tänapäeva kristlaste suhtumisest.

“Vaimne sõda? Need kaks sõna ei käi kokku!” hüüatas sõber, kui kuulis plaanist käesolev raamat välja anda.
“Kas sa ei usu, et kurat olemas on?” võiksime sellistelt inimestelt küsida.

Noh, nad küll usuvad – teoloogiliselt võttes. Kuid kalduvus on mõelda Saatanast kui lihtsalt kurjuse maailma valdavast mõjust, mitte kui isikust või meid otseselt mõjutavast olendist.

“On kaks võrdväärset ja vastandlikku eksiarvamust, millesse meie sugupõlv võib põrguliste suhtes langeda,” kirjutab C.S. Lewis. “Ühel juhul ei usuta nende olemasolu. Teisel juhul seda küll usutakse, kuid ühtaegu tuntakse nende vastu liigset ja ebatervet huvi.”

Mõned pastorite naised olid teinud esimese vea. Nad kas ei uskunud Saatana olemasollu või arvasid ekslikult, et ei pea sellepärast midagi tegema.
“Võib-olla järgmine kord, kui mõni neist naistest kohtab otsest vaenlase rünnakut, mõtleb ta selle peale, mida ma rääkisin,” ütlesin nädalavahetusel kaasas olnud palvekaaslasele.

“Sa andsid neile Jumala Sõna,” kinnitas mu sõber. “Ja Tema Sõna ei tule kunagi tühjalt tagasi.”

Järgmisel päeval, kui pakkisime lahkumisel autot, jooksis üks noor pastori naine minu juurde. “Ma tahan, et sa teaksid, et su esimene õpetuse osa avas mu silmad,” ütles ta entusiastlikult. “Ma lähen koju, et rakendada mõnda neist vaimse sõja meetoditest ja ma tean, et asjad hakkavad muutuma! Ma mõistan nüüd, et mu mässav teismelisest poeg ei ole vaenlane. Ma kavatsen just nii kasutada Pühakirja relvana kuradi vastu võitlemiseks, nagu sa meile näitasid.”

SÕJAPIDAMISE KÄSIRAAMAT

Käesoleva raamatu kujul leiad sa praktilise käsiraamatu, mille eesmärk on aidata naistel mõista miks ja kuidas pidada vaimset sõda, põhinedes piibellikel näidetel ja elulistel kogemustel. Järgnevatel lehekülgedel tegeleme selliste küsimustega nagu:

· Mis on vaimne sõda?
· Kes on vaenlane ja kes alustas sõda?
· Kas sõjapidamine on ainult spetsialistide jaoks?
· Kas sõja ignoreerimine läheb midagi maksma?
· Kas Pühakirjas on volitus vaimse sõja pidamiseks?
· Milliseid relvi peame kasutama?
· Kas Saatan on iga õnnetuse taga?
· Kui Jeesus saavutas võidu, miks meie võitlema peame?
· Kas ei piisa lihtsalt palvetamisest ja tulemuse Jumala kätte usaldamisest?
· Kuidas on lood lahingutega mõistuse tasandil?
· Kuidas teha vahet Jumala häälel ja vaenlase häälel?
· Mida peaksime tegema, kui lahinguist ära väsime?
· Kuidas töötab Saatan tänapäeva naiste eludes?
· Kuidas muutume tema tööle haavatavaks?
· Kuidas võime end tema rünnakute all turvalisena tunda?

Nendele küsimustele vastates ja nende selgitamiseks kogemusi jagades anname sulle arusaamist ja kindlust, et sa võiksid pidada oma vaimseid lahinguid. Sa suudad siis ka teisi julgustada ja olla toeks sõbrale, kes on vaenlase rünnaku all.

Miks vaimse sõjapidamise raamat naistele? Me usume, et vaimne sõjapidamine pakub järgnevatel põhjustel erilist huvi naistele:

· Naised on üldjuhul vaimse maailma suhtes tundlikumad kui mehed – kaasa arvatud okultne tegevus. Püha Vaim peaks seda tundlikkust juhtima.
· Naistest võivad saada oskuslikud vaimsed sõdalased – eriti oma armastatute eest – tänu nende lojaalsusele suhetes.
· Tänapäeva naised seisavad silmitsi ainulaadsete raskustega, millega peab tegelema vaimse sõja kontekstis: üksikvanemad, karjäär, superema sündroom, meedia mõju, sõltuvuses olevate laste ja abikaasaga tegelemine, abort, materialistliku ühiskonna kultuuriline surve ja see nimekiri ei ole lõplik.
· Me tunneme, et nende probleemidega saab edukalt tegeleda pigem palvetamise ja Saatana sepitsuste vastu vaimse sõja pidamisega, kui ainult protestidele ja demonstratsioonidele lootma jäädes, et need sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi esile tooksid.

DEBOORA NÄIDE

Piibli Deboora esitab meile väljakutse, et loobuksime mõnedest oma väärt huvidest ja tegevustest, et tegeleda käimasolevate vaimsete lahingutega.

Deboorast, naisprohvetist ja kohtumõistjast Iisraelis, loeme Kohtumõistjate raamatu neljandast peatükist. Ta kohtukoda oli palmi all Peeteli ja Raama vahel, ajal mil Iisrael kannatas keenlaste kuninga Jaabini rõhumise all, kes oli iisraellasi löönud ja nende maa vallutanud.
Nimi Jaabin tähendab ‘riukalikku, kavalat’ ja keenlaste sõna tuleb tüvisõnast, mis tähendab ‘alandama või allutama’. Deboora kuulis ilmselt iga päev Jaabini halastamatust kohtlemisest. Jaabini sõjapealik Siisera terroriseeris pidevalt inimesi oma üheksasaja raudkaarikuga, samal ajal kui Iisraeli armeel puudusid pea igasugused relvad, et end kaitsta. Pole ime, et olukord Deboorat järjest enam ärritas ning et ta ühines Iisraeli rahva palvetega Jumala poole nende päästmiseks.

Meie, kaasaegsed Deboorad, peame tundma samasugust meelepaha Saatana töö pärast. Palve ja vaimse sõjapidamise kaudu saame seista vastu vaenlase rõhumisele meie maal.
Tänapäeval töötab vaenlane mitmel eri viisil, mõned neist tegevustest on nähtavamad kui teised. Tundub, et tema raudsed sõjavankrid on igas suuruses! Võib-olla tunned end ära mõnes järgnevas igapäevases rünnakus, mida üks sõber nimetab olmepattudeks:

· Tüli ja vastuolud häirivad liiga tihti su perekonna suhteid.
· Mõni teine kristlane on halvasti kohelnud kedagi, keda armastad; sa võtad kaitseseisukoha ja leiad end kibestunu ja küünilisena.
· Väikseimgi provokatsioon toob sinus esile vihapurske.
· Sa kannatad süükoorma all, sest sa ei tunne, et oleksid edukas kristlane.
· Sa oled hädas kadedusega, võrreldes enda olukordi näiliselt muretut elu elavate sõprade omadega.
· Ebakindlus ja mure tuleviku suhtes saavad su üle tihti võimust.
· Su palveelu ei ole järjepidev ja sa tunned sageli, et su palved otsekui põrkaksid tagasi.

KUID MA EI TAHA VÕITLUSES OSALEDA!

Üks sõber ütles mulle kord: “Quin, ma ei ole kunagi tahtnud kuradiga võidelda. Ma tahtsin olla lihtsalt üks normaalne kristlane, kirikus käia, oma asjadega tegeleda ja mitte pahandust tekitada!” Kuid kui ta pojal tekkisid probleemid narkootikumidega, õppis ta vaimset sõjapidamist otsese vajaduse tõttu.

Tuhanded naised tunnevad, et nad on lihtsalt oma asja ajanud, andes oma parima, et elada head kristlase elu. Äkitselt tormab raudkaarik mürinal läbi nende majapidamise, kiriku, äri või kogukonna, paisates nad silmitsi vaenlasega. Ja nad hüüavad: “Appi!”
Võib-olla seisad ka sina silmitsi mõne lahinguga, mida naised meiega jaganud on:

· Su vallaline last ootav tütar on veendunud, et abort on lahenduseks tema dilemmale.
· Sa saad teada, et su laps kasutab narkootikume ja diiler on kuulunud koguduse noortegruppi.
· Sa leiad oma abikaasa kapist sahtli täis pornograafilist kirjandust.
· Su laps ähvardab või viib ellu enesetapukatse, kui kuuleb koolikaaslase enesetapust.
· Teismelisest tuttav usaldab sulle, et ta isa, kes on koguduse diakon, kuritarvitas teda seksuaalselt.
· Saatana kummardajad murdsid sisse su kirikusse ja vandaalitsesid seal.
· Su naabruskonnas avatakse pornopood ja kohalikud võimud on selle suhtes ükskõiksed.
· Su kristlasest teismeline hakkab mässama, rokkmuusikat kuulama ning jookseb kodust minema, et ühineda satanistide grupiga.
· Su töökaaslane lahutab end kuritarvitavast abikaasast ja kolib siis kokku vanema naisterahvaga, kes on lesbi.
· Lesk, kellega sina ja su abikaasa sõbrustasid, veenab su meest, et see on Jumala tahe, et too sinust lahutaks ja temaga abielluks.

Paljud kristlastest naised seisavad silmitsi selliste situatsioonidega – naised, kelle silmad avanevad nägema vaimset lahingut, mille keskel nad juba on, kuigi tunnevad, et nad ei ole selleks ette valmistatud. Enam ei pea neid veenma, et käib sõda. Nad otsivad juhtnööre, kuidas lahingus võidelda!

DEBOORA KÄITUS VASTAVALT JUMALA LUBADUSELE

Debooralt saame veel õppida, kuidas vaimsete vaenlastega käituda. Peale kahekümneaastast kannatamist Jaabini rõhumise all hakkas Iisraeli rahvas Jumalat anuma, et Ta nad vabastaks. Jumal vastas neile, juhendades Deboorat Iisraeli sõjapealikule Baarakile ütlema: “Eks ole Isand, Iisraeli Jumal, käskinud: Mine rända Taabori mäele ja võta enesega kaasa kümme tuhat meest naftalilaste ja sebulonlaste hulgast! Siis juhin mina su juurde Kiisoni jõe äärde Siisera, Jaabini sõjaväe pealiku, ning tema sõjavankrid ja väehulgad, ja ma annan ta sinu kätte” (Km 4:6–7).

Baarak, kes oli selle hirmuäratava vaenlasega varem silmitsi olnud, kartis ja seda põhjendatult. Nõrgast kaarikuteta ja mõne relvaga vabatahtlike armeest ei olnud Siisera hästi treenitud sajatuhandepealisele armeele vastast.

Kuid Baarak lähenes olukorrale vaid logistilisest vaatenurgast. Faktid ja tõde ei ole alati üks ja sama! Tõde oli see, et Jumal oli hoolimata olukorrast lubanud võitu, kui Iisrael on Talle kuulekas. Deboora – keda kutsuti “Iisraeli emaks” (Km 5:7) – oli valmis rahva tuleviku sellele lubadusele panustama. Millist julgust see nõudis, et anda nii selgeid juhiseid Iisraeli sõjaväe pealikule! Kuid ta tegutses Jumala tõe ja mitte olukorrale tuginevate faktide alusel.

Baarak nõustus minema, kuid ainult juhul, kui Deboora temaga kaasa tuleb. Pealegi oli Deboora see, kellel oli sõna Jumalalt. Selleks, et rahvas vabaks saaks, võttis Deboora sõjaväejuhi ülesande, juhtides väed koos Baarakiga lahingusse. See oli vajalik, kuid ebameeldiv ülesanne (vt Km 4:8–10).

JUMALA STRATEEGIA

Deboora sai Jumalalt täpsed juhised Iisraeli vägede asetuse kohta. Nad pidid marssima Taabori mäele. Kui nad Kiisoni jõe äärde hakkasid jõudma, sai Siisera salaluurelt teateid Iisraeli liikumise kohta. Ta kogus kokku oma sõjaväe ja läks Iisraelile vastu – teadmata, et tegelikult tegi ta koostööd Jumala plaaniga.

See oli Siisera sõjalise jõu suurim väljapanek, mida Baarak ja Deboora olid eales näinud. Ta oli mobiliseerinud kogu armee, kõik relvad ja vankrid, hävitamaks Iisraeli nõrk sõjavägi. Baarak, jälgides olukorda oma vaatepostilt, võis kahelda, kas Siisera vastu minek on ikka tark tegu. Kuid Deboorat selliste jõudude nägemine ei heidutanud. Ta teadis, et see on Siisera viimane ülesaste!

Kui Siisera sõjavägi lähenes Kiisoni jõele, oletavad piibliuurijad, et Jumal põhjustas meeletu tormi, mis pimestas sõdurid ja ujutas jõe üle, kandes raudkaarikud allavoolu (vt Km 5:4, 20–22). Nimi Kiison tuleneb tüvest, mis tähendab ‘lõksu püüdma’.

Pühakirjas on välja toodud ka tulemus: “Tõuse, sest see on päev, mil Isand annab Siisera sinu kätte! Eks ole Isand su ees välja läinud?” Siis Baarak läks Taabori mäelt alla ja tema järel kümme tuhat meest. Ja Isand viis segadusse Siisera ja kõik sõjavankrid ja kogu leeri Baaraki mõõgatera ees – ja Siisera astus vankrist maha ning põgenes jala ... ja kogu Siisera sõjavägi langes mõõgatera läbi, ainsatki ei jäänud järele” (Km 4:14–16).
Üks teine tõlge ütleb nii: “Siis viis Isand vaenlase paanikasse, … ükski mees ei jäänud elama” (Km 4:15–16, TLB).

Siisera põgenes Jaeli, keenlasest naise telki, keda ta arvas usaldada võivat. Kuid Jael, valides koostöö Jumala rahvaga, ei olnud nõus sõda passiivselt pealt vaatama. Kasutades kättesaadavaid majapidamistarbeid – telgivaia ja vasarat – tappis ta vaenlase juhi. Siisera lõpp. Kardetud raudkaarikute lõpp.

Imeline, kas pole? Kaks naist olid võtmeisikuteks draamas, kus Jumal võimaldas nõrgal armeel olukorras üks kümne vastu saavutada suure võidu. Kuus kõlavat sõna lõpetavad loo: “Ja maal oli rahu nelikümmend aastat” (Km 5:31).

DEBOORA VÕIDU VÕTI

Deboora ja Baaraki võit oli kindel, sest nad pidasid lahingut vastavalt Jumala antud juhtnööridele. Jumal ei teinud seda nende jaoks ilma, et nad ise poleks pidanud pingutama, ka ei avaldanud Ta kohe alguses kogu strateegiat. Nad pidid Jumalale kuuletuma, teadmata kõiki põhjuseid. Jumal määras lahingupaiga ja ütles neile, kui palju sõdureid võtta. Deboora ja Baarak kuuletusid; Jumal vastas, sekkudes võimatuga.

Samad printsiibid kehtivad ka vaimsetes lahingutes, millega silmitsi seisame. Lõplik edu on kindlustatud, kuid me peame otsima Jumala juhtimist ja selle nimel tööd tegema. Kui kasutame vaenlase raudkaarikute ründamisel Deboora seitset võidu võtit, võime ka meie näha oma vaenlast lööduna.

1. Ta mõistis, et see on vaimne lahing ja et Jumal käib tema väikese armee ees.
2. Ta kuuletus Jumala juhistele, usaldades Tema strateegiat.
3. Ta ei fokuseerinud vaenlase näiliselt tugevamale jõule.
4. Ta ei kõhelnud Jumala Sõna kindluses.
5. Ta ei lasknud end heidutada kolleegi puudulikust võimest näha vaimset olukorda.
6. Ta ei teinud vaenlasega kompromissi.
7. Ta andis au ja ülistuse võidu eest Jumalale.

RUTHANNE LAHINGUS

Ma mäletan päeva, kui vaenlase raudkaarik mu perest läbi sõitis. Mulle saadeti sõnum, et mu nooremal vennal Jerryl, kes oli Belgias misjonär, on kurguvähk. Kasvaja, mida ei olnud arstide hinnangul võimalik opereerida. Mu emotsioonid läbisid shoki, meeleheite, lootusetuse ja jõudsid vihani.

Mõlemal pool Atlandi ookeani asuvad perekonnaliikmed ja sõbrad hakkasid palvetama, paludes Jumalal sekkuda. Minu meelest oli see tähenduslik, et vaenlane oli rünnanud tema kurku, püüdes takistada tal evangeeliumi kuulutamast. Nii hakkasin siduma vaimseid jõude, kes teda ründasid.

Kaks erinevat eestpalvetajat, üks Texase osariigis ja teine Belgias, said Isandalt Jerry jaoks sõna Johannese evangeeliumist 11:4: “See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.”

Kui me järgnevatel kuudel palvetasime, seisime selle tõotuse peal. Jerry läbis valuliku interferooni kuuri ja kiiritusteraapia ning pidi oma misjoniülesannetest haiguspuhkusele jääma. Kuid ta hakkas paranema. Üheksa kuud hiljem näitasid kõik testid, et kasvaja on kadunud ja arstid ei leidnud tema ihust ühtegi vähirakku.

Peaaegu kaheksa aastat oli ta vähist vaba. Siis, ühel 1989. aasta hommikul, avastas ta lõua alt muhu. Testid näitasid kurgus pahaloomulist kasvajat, samas kohas, kus oli olnud eelmine kasvaja.

Taas sain vaenlase peale vihaseks. “Ma otsustan uskuda, et Jumal ei ole kaheksa aasta jooksul meelt muutnud, kui Ta ütles, et see haigus ei ole surmaks!” kirjutasin kirjas vennale. “Ma tunnen samasugust viha, mida ma tundsin siis, kui ma ajasin minema riiukuked, kes sind peale kooli tahtsid läbi peksta. Vaenlane püüab sind lihtsalt türanniseerida ja me peame talle vastu seisma!”
Vähi taasilmumine toimus lühikest aega peale Jerry nõustumist Missouris pastoriks hakata ning sealne kogudus korraldas kakskümmend neli tundi kestva palveketi. Ta kristlasest arst läks koos temaga Texasesse, et arutada asja onkoloogiakeskuse spetsialistidega.

Mitu kuud lendas Jerry edasi-tagasi Texase vahet, et saada kemoteraapiat ja kiiritusravi. Me teadsime, et see juhtum on Suure Arsti käes ja saime aru, et see on nii füüsiline kui ka vaimne lahing.

Selle aja sees ütlesid kaks sõpra, keda ma Jerry esimese haiguse ajal isegi ei tundnud, et nad tunnevad, et peavad mind ja mu peret julgustama seisma Johannese evangeeliumi 11:4 kirjakohal. See kinnitus julgustas meid palju.

Jerry sai lühema ravikuuri, kui spetsialistid olid algselt plaaninud. Mõne kuu möödudes näitasid testid, et kasvaja on kadunud. Ta üllatas arste ka oma aktiivsusega, mida ta säilitada suutis.

Nüüd, mil see raamat valmib, sain teate, et Jerry parema silma taga on kasvaja, mida pole võimalik opereerida. Taas peab Jerry ravikuuri alustama.

Mu esimeseks reaktsiooniks olid mure ja pisarad, kuid ma läksin sõbra juurde palvetama ja me hakkasime vaimset sõda pidama. Ma otsustasin nuturiided seljast võtta ja lahinguriietus selga panna! Me usaldasime Jumalat ja Tema Sõna, mitte spetsialistide prognoose. Taas kord kasutame Deboora võiduvõtmeid ja ootame, et Jumala Sõna peale jääks.
Tegelikult ei olegi meil valikut. Lahing käib. Ja kui me kuulume Jeesusele, oleme lahingusse kaasatud.

Naiste koht on sõjas! Nagu Debooragi, mõistame, et Jumal käib meie ees. Ja nagu Claudia avastas, on meil meelevald Jeesuse nimes.