On võimatu, et solvanguid ei tule.
LUUKA 17:1, NKJV

Ühendriikides ringi reisides olen avastanud hingevaenlase ühe tapvaima ja petlikuima lõksu. See hoiab vangis lugematuid kristlasi, lõhub suhteid ja rebib suuremaks juba olemasolevaid lõhesid. See on haavumise lõks.
Ülekohtu tekitatud hingehaavad takistavad paljudel täitmast oma kutsumist. Need on nad justkui invaliidistanud ning nad on võimetud elama oma võimete kõrgusel. Kõige sagedamini on haavajaks olnud mõni lähedane kaaskristlane. Selline ülekohus on mõjunud nagu reetmine. Laulus 55:13–15 kurdab Taavet: “Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast, vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav, kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.”

Need on nemad, kelle kõrval me istume ja kellega koos laulame, või on see hoopis tema, kes jutlustab. Me käime koos puhkusel, osaleme üritustel või jagame temaga oma ametiruume. Või ehk on ta meile veelgi lähemal. Me kasvasime koos üles, me usaldame talle oma saladusi või magame tema kõrval. Mida lähedasem suhe, seda rängem tundub ülekohus. Suurimat vihkamist võibki leida inimeste vahel, kes kunagi olid väga lähedased.

Advokaadid võivad kinnitada, et kõige vaenulikumad kohtuprotsessid leiavad aset abielude lahutamisel. Ameerika meedia teatab alatasa kodus toime pandud mõrvadest, mille sooritajaks on meeleheitele aetud pereliikmed. Kodu, mis peaks olema kaitse, hoolitsuse ja kasvamise paik, kus õpitakse jagama ja vastu võtma armastust, on sageli meie kannatuste allikaks. Ajalugu näitab, et veriseimad sõjad on kodusõjad – vend venna vastu, poeg isa vastu või isa poja vastu.

Võimalusi langeda väärkohtlemise ohvriks on lõputult, nii nagu on piiritult ka erinevaid suhtevorme, lihtsaid või keerulisi. Üks on alati tõsi – haavata saavad sind ainult need, kellest sa hoolid. Sa eeldad neilt enamat – oled ju isegi neile rohkem andnud. Mida kõrgemad ootused, seda kõrgem kukkumine.

Meie ühiskonnas valitseb isekus. Tänapäeva mehed ja naised seisavad suures osas vaid iseenda eest, jättes tähelepanuta või haavates ümbritsevaid inimesi. See ei tohiks meid üllatada. Piibel ütleb väga selgelt, et viimseil päevil on inimesed “enesearmastajad” (2 Tm 3:2).

Me usume seda uskmatutest, kuid Paulus ei viidanud siinkohal inimestele väljaspool kogudust. Ta rääkis neist, kes on koguduse sees. Paljud on solvunud, hingevalus ja kibestunud. Nad on haavunud! Ent nad ei mõista, et on langenud Saatana lõksu.

Kas see on meie süü? Jeesus rääkis väga selgesõnaliselt, et selles maailmas on võimatu elada, kohtamata võimalusi haiget saada. Ometi on enamik kristlasi rabatud, kohkunud ja segaduses, kui see nendega juhtub. Meile tundub, et oleme ainsad, kellele on liiga tehtud. Niisugune reaktsioon avab meid kibestumuse juurele. Kuna meie suhtumine määrab me tuleviku, peame olema igasuguseks ülekohtuks valmis ja relvastatud.

PETLIK LÕKS

Kreekakeelne vaste Luuka 17:1 kasutatud sõnale ‘pahandama’ on skandalon. Algselt tähistas see lõksus kohta, kuhu kinnitati sööt. Seetõttu tähendab see lõksu seadmist kellegi teele. Uues Testamendis kasutatakse seda sõna vaenlase püüdepaelte kohta. Haavumine on vahend, mille abil saab kurat inimesi kammitsaisse panna. Paulus õpetas noorele Timoteosele:

Isanda sulasel ei ole tarvis tülitseda, vaid ta olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, kes tasadusega kasvatab vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks, ja et nad kaineneksid ja pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.
2 TIMOTEOSELE 2:24–26

Tülitsejad või vastupanijad langevad lõksu ja neid hoitakse vangis, kus nad toimivad vastavalt kuradi tahtmisele. Kõige murettekitavamaks asjaoluks on siinjuures see, et nad ise pole oma vangipõlvest teadlikudki! Nad peavad, nagu kadunud poeg, keskenema endasse ja teadvustama endale oma tegelikku olukorda. Nad ei taipa, et nende allikas toodab pigem kibedat kui puhast vett. Kui inimene on petetud, usub ta endal õiguse olevat ka siis, kui tal tegelikult seda ei ole.

Olenemata stsenaariumist jagunevad kõik haavatud inimesed kahte suuremasse kategooriasse. Esiteks need, kellele on tõesti liiga tehtud ja teiseks need, kes usuvad, et neile on liiga tehtud. Teise rühma inimesed on kogu südamest veendunud, et neid on valesti koheldud. Sageli põhinevad nende järeldused ebatäpsel informatsioonil või kui informatsioon ongi õige, siis on nende järeldused vildakad. Mõlemal juhul on nad haavunud ning nende arusaamine on pimestatud. Nende otsused tuginevad oletustele, näivusele ja kuulujuttudele.

TEGELIK SÜDAME OLUKORD

Üks viis, kuidas vaenlane saab inimest haavatuna hoida, on hoides seda uhkuse katte all peidus. Uhkus ei lase sul oma tegelikku olukorda tunnistada.
Sain kord paari jumalasulase käest rängalt haiget. Inimesed ütlesid mulle seepeale: “Uskumatu, et nad sinuga niiviisi käitusid. Oled vist väga haiget saanud?”
Vastasin neile kiiresti: “Pole mul häda midagi. Minuga on kõik korras.” Teadsin, et solvumine on vale ja nii ma siis eitasingi seda ning surusin selle endas maha. Veensin ennast, et ma ei saanud haiget, kuigi tõde oli vastupidine. Uhkus varjas mu eest mu tegelikku olukorda.
Uhkus takistab sul tõele silma vaatamast. Kui arvad, et sinuga on kõik kõige paremas korras, ei muutu sa kunagi. Uhkus paadutab su südame ning varjutab nägemisvõime. See hoiab su südame muutumatuna, et sa ei saaks meeleparanduse kaudu vabadusse murda. (Vaata 2 Timoteosele 2: 24–26.)

Uhkus veenab sind, et oled kannataja. Sinus areneb ohvrimentaliteet: “Mind mõisteti valesti ja mulle tehti liiga, seetõttu on mul õigus niimoodi käituda.” Kuna usud, et oled süüta ja sulle esitatud süüdistused on aluseta, ei nõustu sa ka andestama. Aga ehkki su tegelik südame olukord on sinu eest varjatud, ei ole see seda Jumala eest. Teiste põhjustatud ülekohus ei anna sulle veel õigust nende peale viha pidada. Kaks valet ei tee kokku ühte õiget!

RAVI

Ilmutusraamatus pöördus Jeesus Laodikeia koguduse poole, rääkides neile, et nad on näinud end rikka ja jõukana, kellel pole millestki puudus, kuid paljastas siis nende tegeliku olukorra – “vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti” (Ilm 3:14–20). Nad olid oma majanduslikku tugevust pidanud ekslikult vaimseks tugevuseks. Uhkus varjas nende eest tegeliku olukorra.

Tänapäeval on see paljude kohta tõsi. Nad ei näe oma südame olukorda, nii nagu mina olin võimetu nägema oma südames vimma nende kahe jumalasulase vastu. Olin end veennud, et ma ei ole haavunud. Jeesus õpetas laodikeialastele, kuidas sellest enesepettusest välja tulla – osta Jumala kulda ja tunne ära oma tegelik olukord.

Osta Jumala kulda

Jeesuse esimene nõuanne pettusest väljatulemiseks oli: “Osta minu käest tules proovitud kulda” (Ilm 3:18).
Puhastatud kuld on pehme ja kergesti töödeldav, vaba roostest ning muudest ainetest. Kõvaks, raskemini töödeldavaks ja korrodeeruvaks muutub kuld alles teiste metallide lisamisega (vask, raud, nikkel vm). Niisugust segu nimetatakse sulamiks. Mida suurem on teiste metallide osakaal, seda kõvemaks muutub kuld. Seevastu, mida madalam on nende protsent, seda pehmem ja töödeldavam on sulam.
Nii on ka meiega. Puhas süda on nagu puhas kuld – pehme, paindlik ja töödeldav. Heebrealastele 3:13 ütleb, et süda paadub patu petlikkusest! Kui me ei tee tegemist oma riivatud tunnetega, toodab see aina uut patuvilja ehk kibedust, tigedust ja vimma. Sellised lisaained paadutavad meie südant nagu muud metallid kulda. Pehmus ja tundlikkus vähenevad või kaovad täiesti. Me ei kuule enam Jumala häält. Meie nägemisvõime kaotab teravuse. See on parim keskkond pettusele.

Esimeseks sammuks kulla puhastamisel on jahvatada see pulbriks ja segada ainega, mida kutsutakse räbuks. Segu pannakse ahju ja sulatatakse kõrgel kuumusel. Sulamid ja muu praht kinnituvad räbu külge ning tõusevad pinnale. Kuld (mis on raskem) jääb põhja. Lisandid ehk šlakk (räbu koos vase, raua ja tsingiga) eemaldatakse ja tulemuseks on puhtam metall.

Vaata, mida ütleb Jumal:
Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.
JESAJA 48:10

Ja veel:
Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.1 PEETRUSE 1:6–7

Jumal puhastab kannatuste, katsumuste ja ahistustega – kuumusega, mis sulatab ja lahutab Jumala loomusest meie elus kõik sellised lisandid nagu andestamatus, riiakus, kibedus, viha, kadedus jms.

Kuni pole kannatuste ja katsumuste kuumust, püsib patt rahulikult peidus. Edu ja jõukuse keskel võib ka kõige rikutum inimene paista meeldiv ja helde. Katsumuste kuumuses kerkib aga vale pinnale.

Mu elus oli kord aeg, kus läksin läbi nii tulistest katsumustest, nagu ei kunagi varem. Muutusin oma lähedaste vastu jõhkraks ja kalgiks. Mu pere ja sõbrad hakkasid minust eemale hoidma.

Hüüdsin Jumala poole: “Kust küll kogu see viha pärit on? Enne ju seda ei olnud!”
Isand vastas: “Poeg, saast tõuseb pinnale alles siis, kui kuld hakkab tules sulama.” Seejärel küsis Ta minult midagi, mis muutis mu elu: “Kas sa näed kullas midagi ebapuhast enne, kui see on tulle pandud?”
“Ei,” vastasin mina.
“Ometi ei tähenda see veel, et ta on sellest kõigest puhas,” ütles Ta. “Tulisesse katsumusse sattudes kerkib ebapuhtus pinnale. Ehkki sinu eest varjul, on see minu ees alati nähtaval. Su ees on nüüd valik, mis määrab su tuleviku. Võid jääda vihaseks, süüdistada oma naist, sõpru, pastorit ja kaastöötajaid või tunnistada oma patu šlakk selleks, mis ta on, ning parandada meelt ja saada andeks. Ma võtan seejärel oma kulbi ning eemaldan selle mustuse su elust.”

Tunne ära oma tegelik olukord

Jeesuse sõnul on teiseks võtmeks, kuidas pettusest vabana püsida, meie võime õigesti näha. Haavatuna näeme end sageli ohvrina ja süüdistame neid, kes meile liiga tegid. Õigustame pinnale kerkivat kibedust, andestamatust, viha, kadedust ja vimma. Sageli oleme pahased isegi nende peale, kes meenutavad meile neid, kes meile liiga tegid.

Seepärast ütleski Jeesus, et me ostaksime Tema käest silmasalvi ja võiaksime silmi, et me näeksime (Ilm 3:18). Mida me peaksime nägema? Oma tõelist olukorda! See on ainus viis, kuidas muutuda “innukaks ja parandada meelt”, nagu kõlas Jeesuse järgmine käsk. Me saame meelt parandada ainult siis, kui lõpetame teiste süüdistamise.

Teisi süüdistades ja ennast õigustades oleme pimedad. Näeme vaeva, et eemaldada pindu venna silmast, oma silmas palki nägemata. Vabaduse toob meile vaid ilmutatud tõde. Kui Jumala Vaim näitab meile meie pattu, teeb Ta seda alati nii, et see paistab meile otsekui meist lahus. Tagajärjeks on äratundmine ja arusaamine, mitte hukkamõistutunne.

Palvetan, et Jumal valgustaks su südame silmi ja et sa näeksid oma tegelikku olukorda ning vabaneksid mistahes varjatud haavumistest. Ära luba uhkusel end pimestada ega takistada meelt parandamast.