"On ebanormaalne, kui kristlasel ei ole nälga võimatu järele. Meie DNA-sse on sisse kirjutatud nälg selle järele, et võimatud olukorrad meie ümber kummardavad Jeesuse nime ees."


Ühel külmal ja vihmasel laupäeval saadeti kirikubussid otsima kodutuid ja vaeseid meie Reddingi linna kõige vaesematest linnaosadest. Pruut ja peigmees ootasid innukalt nende tulekut ja valmistasid nende auks ette pidueinet. Vaestest pidid saama nende pulmas aukülalised.
Ralph ja Colleen leidsid teineteist sel ajal, kui nad tegid meie koguduses tööd vaestega. Neid ühendas kirg Jumala järele ja armastus vaeste vastu. Tavaliselt koostavad pruut ja peigmees nimekirja peentes kaubamajades leiduvatest kingitustest, Ralph ja Colleen aga valisid odava kaubamaja Target ning nende soovinimekirjas olid mantlid, mütsid, kindad ja magamiskotid ... mis olid mõeldud külalistele. Nende pulmapidu ei pidanud tulema sugugi tavaline.
Meie pulmade-eelsel kokkusaamisel innustasid pruut ja peigmees mind olema tundlik Pühale Vaimule, kui Ta peaks tahtma pulmapeo käigus inimesi tervendada. Saades tervenemise kohta teadmise sõna, pidin ma tseremoonia katkestama ja haige eest palvetama. Pastorina ootasin ma eelseisvat põnevusega. Nad olid loonud nii suurepärase imede võimaluse Jumala jaoks, et Ta pidi tegema midagi ebatavalist.
Pulmapidu algas. Kui mitte võtta arvesse tavalisest pikemat ülistusaega, mille järel kõlasid evangeelne sõnum ja päästepalve, kujunes tseremoonia küllaltki tavaliseks.
Väga tavatu on näha pruudi ja peigmehe perekonna ja sõprade hulgas inimesi, kes on peol vaid söögi pärast. See ei olnud vale. See oli lihtsalt ebatavaline. Pärast tseremooniat läks äsja abiellunud paar otsejoones peosaali, asus serveerimislaua juurde ja jagas oma külalistele toitu välja. Eine oli suurepärane. Näljased said rahuldatud. Jumal rõõmustas.
Ent juba enne pulmapeo algust tulid minu juurde mõned inimesed erutatult kõneldes. “Siin on keegi, kellel on ainult kaks ja pool kuni kolm aastat elada!” Me olime ületanud kriitilise piiri. Tervenemisimed olid muutunud tavalisemaks ... kuni selleni välja, et eluohtlik haigus näis pigem võimaliku imena kui millegi kardetavana. Juba see üksi oli minu unistuse täitumine – inimesed Põhja-Ameerikas ootavad Jumalalt midagi üleloomulikku.

IME JÄTKUB

Tema nimi oli Luke. Nagu suurem osa teisi inimesi tänavalt, olid tema ja ta naine Jennifer tulnud pulma sellepärast, et seal pakuti toitu. Luke’il oli raskusi käimisega, ta liikus kepi abil. Tal olid kummalgi käel lahased ja suur tugi kaela ümber.
Pärast einet tõime nad koos mu venna Bobiga kiriku kööki ja küsisime Luke’ilt randmelahaste kohta. Ta ütles, et tegu on randmekanali sündroomiga. Ma küsisin, kas ta oleks nõus võtma lahased ära ja laskma meil palvetada. Ta vastas jaatavalt. (Kui vähegi võimalik, siis ma eelistan kõrvaldada asjad, mida see inimene peale Jumala võiks usaldada.) Ta tegi seda ja me panime oma käed tema randmete peale, käskides kanalil avaneda ning tuimusel ja valul lahkuda. Pärast seda hakkas ta oma käsi vabalt liigutama, kogedes äsja saadud tervenemist.
Kui me küsisime talt kepi ja ilmselge probleemi kohta jala juures, kirjeldas ta, kuidas ta oli elanud üle kohutava õnnetuse. Selle tagajärjel pandi talle kunstsäär ja -puus ning ta kaotas poole oma kopsust. Käimine oli tema jaoks vaevaline ja valulik. Kui kirurgid ta uuesti kokku lappisid, oli tema jalg tolli jagu lühem kui vaja. Ma panin ta istuma ning innustasin teda ja ta naist jälgima, mida Jumal teeb. Ma hoidsin tema jalgu nii, et probleemne koht oli näha ja nad saaksid tähele panna muutusi. Me käskisime jalal kasvada. See kasvas. Ta tõusis püsti, kallutas oma raskust jalalt jalale, umbes nii nagu uut kingapaari proovides ja ütles: “Jah, see on peaaegu korras.” Inimesed, kes ei kuulu kogudusse, reageerivad vägagi asjalikult … ja väga kosutavalt. Kui ma palusin tal üle toa kõndida, tegi ta seda rõõmuga, lonkamata ja valu tundmata. Jumal oli tegemas oma tööd. Ta pani puuduoleva luujupi tagasi ja kõrvaldas kogu valu, mida Luke’iga toimunud õnnetus oli põhjustanud.
Järgmisena küsisime Luke’i kaela kohta. Ta ütles, et tal on vähk ja et tal on jäänud veel mõned aastad elada. Ta selgitas edasi, et tugi oli vajalik kaelalihaste kärbumise tõttu. Kaelatugi hoidis pead paigal. Selleks ajaks oli meie juurde kogunenud rühm inimesi, mitte pealt vaatama, vaid osa võtma. Minu palve peale eemaldas ta kaelatoe ja üks arstina töötav mees meie kogudusest hoidis ettevaatlikult tema pead. Kui me palvetama hakkasime, kuulsin, kuidas arst käskis uutel lihastel kasvada. Ta nimetas neid ladinakeelsete nimedega. See avaldas muljet. Kui me lõpetasime, pööras Luke oma pead küljelt küljele. Kõik oli taastatud. Siis asetas ta oma käe kaelale ja hüüatas: “Sõlmed on kadunud!”
Luke’i arst tunnistas ta terveks, kuid imed jätkusid ka pärast füüsilist tervenemist. Luke ja Jennifer hakkasid teenima Jeesust kui oma Isandat ja Päästjat. Mõne nädala jooksul leidis Luke tööd, esimest korda 17 aasta jooksul sai ta töötada. Jeesus teeb inimese üleni terveks.

LIHTSALT ÜKS TAVALINE PÄEV

Kuigi sellised pulmad on ebatavalised, on meie koguduse tahe otsida vaeseid ja imesid tavaline. See lugu juhtus päriselt ja see on tavalisele kristlase elule lähemal kui see, mida kogudus tavaliselt läbi elab. Imede puudumise põhjuseks ei ole sugugi see, et need ei ole Jumala tahe meie jaoks. Probleem asub meie kõrvade vahel. Seepärast on vaja muutuda – meeli uuendada – ning see on võimalik vaid tööga, mida teeb Püha Vaim, kes tuleb tavaliselt nende inimeste üle, kes seda meeleheitlikult otsivad.
Pruut ja peigmees, kellest eespool juttu, on küll suursugused, kuid siiski tavalised inimesed, kes teenivad ebatavalist Isa. Looga ei olnud seotud ühtki suurt isikut peale Jeesuse. Meie, ülejäänud, tegime lihtsalt ruumi Jumalale, uskudes, et Ta on hea sada protsenti kogu aeg. Pruut ja peigmees riskisid nii paljuga, et Jumal ei saanud sellest mööda minna. Jumal tungis selle pulmapeo keskel koju, mis oli põrguliku haigusega tembeldatud, ning andis oma auhiilgusest tunnistuse.
Sedalaadi lood on muutumas tavapäraseks ja üha rohkem inimesi ühineb sellise eheda evangeeliumi – Kuningriigi evangeeliumi – otsimisega. Jumala ja Tema rahva armastamine on auasi. Me ei püüa enam väe puudumist välja vabandada, sest väe puudumine ei ole vabandatav. Meie mandaat on lihtne: kasvatada üles põlvkond, kes võib avalikult demonstreerida Jumala ehedat väge. Kogu see raamat kõneleb sellest teekonnast ... Kuninga ja Tema Kuningriigi otsimisest.

"Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes."
"Aga otsige esmalt Jumala riiki..."