Mulle ei lähe korda see, mida teen ega see, mida kannatan,
nii kaua, kui püsin armastavas ühenduses Jumala
tahtega – vaid see on minu jaoks oluline.

Ma olen Jumala kätes ja Tal on omad head eesmärgid minu
jaoks. Seetõttu ei vaeva ma end millegagi, mida inimesed
võivad mulle teha. Kui ma ei saa Jumalat siin teenida, siis
leian mingi teise koha, kus Teda teenida.

Jumala ligiolu harrastamine on lühim ja kergeim tee kristliku
laitmatuse saavutamiseks. See on vooruse vorm ja elu.
See on võimas kaitse patu vastu.
Harrastamine muutub kergeks, kui meil jätkub vaid julgust
ja head tahet.

Kogu maailm näib mulle nüüd ebareaalsena – kõik, mida
mu välised silmad näevad, möödub kui fantaasia ja unenägu.
Ma igatsen vaid seda, mida näen oma hinge silmadega ja
mitte omada oma südame igatsust kurvastab mind ja vajutab
mu vaimu longu.

Ühelt poolt pimestab mind Õigsuse Päikese ja öö varjude
hävitaja kirkus; kuid samas teiselt poolt, omaenda patust
tuhmistatud silmadega, tunnen ma end aeg-ajalt kui endast
ära olevat.

Ometi teen ma oma igapäevaseks asjaks püsida Jumala
ligiolus kasutu, kuigi ustava sulase alandlikkusega.
Oma usuelu algusest peale olen ma vaadanud Jumalale kui
kõigi hinge mõtete ja kiindumuste sihile ja lõppeesmärgile.
Noviitsina püüdsin ma palveks ettenähtud tundidel saavutada
veendumust jumaliku olendi tõe kohta pigem usu valguse
kui mõistuse järelduste kaudu.

Selle lühikese ja kindla meetodi kaudu kasvasin ma selle
armastuse objekti tundmises, kelle ligiolus olin otsustanud
alati viibida.

Sel moel täielikult haaratuna selle lõpmatu Olendi suurusest ja kuninglikkusest, läksin ma otseteed mulle määratud
kohustuste juurde – kööki.

Kui olin seal teinud kõik vajalikud tööd, andusin ma ülejäänud ajal palvele ja samuti palvetasin ma enne ja pärast oma tööd.

Enne iga ülesannet ütlesin ma Jumalale lapseliku usaldusega:
“Oo Jumal, kuna Sina oled minuga ja see on Sinu tahe,
et pean nüüd nende väliste kohustustega tegelema, siis ma
palun Sind: aita mind oma armuga, et võiksin jätkata Sinu
ligiolus. Ole minuga selles minu töös just sel eesmärgil, võta vastu mu käte töö ja jää mu südamesse kogu oma täiuses.”

Veel enamgi, tööd tehes jätkasin ma sedasama vestlust,
pakkudes Talle oma väikseid teeneid ja palusin Tema armu
katkematut abi.

Kui lõpetasin, kontrollisin ma üle, kuidas olin oma kohustused täitnud. Kui hästi, andsin Talle tänu. Kui halvasti, otsisin Tema andestust.

Seejärel seadsin ma julgust kaotamata oma südame õigeks
ja naasin taas Tema ligiolusse, nagu ma poleks sealt kunagi
kõrvale eksinudki.

Seeläbi, et tõusen püsti pärast iga komistust ja teen kõike
väsimatult usus ja armastuses, olen ma jõudnud staadiumisse, kus mul on pea sama võimatu mitte mõelda Jumalast, kui mul oli alguses raske end selleks distsiplineerida.

Oo Isand, oo jumalate Jumal, kui imeline Sa oled kõigis
oma mõtteis, mis on ülemad meie mõistusest. Kui sügav kõigis oma eesmärkides, Kõikvõimas oma käte töös!
Kõik see, mida olen kuulnud inimesi Jumala kohta ütlemas,
mida olen ka ise lugenud või tunnetanud Tema kohta oma
mõistuses, ei saa mind rahuldada.

Lõpmatu oma täiuslikkuses, kuidas on võimalik Teda kujutada
või kuidas leiavad inimesed sõnu, et Teda kirjeldada?
Vaid usk üksi saab Teda ilmutada või õpetada mulle, mis
Ta on. Usu läbi ja väga vähese ajaga õpin ma rohkem Jumala
kohta, kui suudaksin seda koolis mitme aastaga.

Oo usk, usk! Oo imeline hüve, mis valgustab inimeste vaimu
ja juhib neid edasi oma Looja tunnetuses.

Oo üdini armas voorus, mida tuntakse nii vähe ja harrastatakse veelgi vähem, kuid mis ometigi on nii auline, nii täis sõnulseletamatut õnnistust.

Suurim au, mida saame Jumalale anda, on täielikult loobuda
omaenda jõu usaldamisest ja anda end üleni Tema hoolde.

Oo Isand, Su armastuse tunnetus on mind peaaegu täiesti
endasse haaranud. Kui see on Sinu tahtmine, lase neid oma
helduse mitmeid märke osaks saada neile, kes Sind ei tunne,
et tõmmata neid Sinu teenistusse. Mulle piisab täiesti rikkusest, mida usk toob Sinu tundmises.

Ometi, kõigi Sinu küllusliku käe õnnistuste eest, mida ma
ei pea mitte ära põlgama, võta vastu minu kiitus, Isand.
Ja ma palun: võta jällegi vastu need annid, mis Sa oled
andnud; sest Isand, Sa tead, et ma ei otsi mitte Sinu ande, vaid Sind ennast, ja mu süda ei puhka enne, kui on Sind leidnud.

Oo Isand, laienda mu südame kambreid, et võiksin leida
ruumi Sinu armastuse jaoks. Hoia mind oma väe läbi, et Su
armastuse tuli mind ei hävitaks.

Jumala ligiolu harrastamine mängib suurt rolli, aidates
meil palvetada tões.

See hoiab mõistust päeva jooksul ringi ekslemast ja hoiab
selle vankumatult Jumalale kinnitatuna.

Nii püsib mõistus palvetunnil kergemini rahulikuna.
Elu on täis hädaohte ja varjatud karisid, kus me ilma Jumala jätkuva armuta karile jookseksime. Kuidas aga saaksime seda paluda, kui me ei ole koos Temaga?
Kuidas saame Temaga olla, kui meie mõtted ei ole kogu
aeg Temast? Kuidas saab Tema olla meie mõtteis, kui me ei
omanda püha harjumust viibida Tema ligiolus, paludes seal
armu, mida vajame igal oma elu hetkel?

Kui tahad oma vaimses elus edasi minna, pead sa vältima
abitu mõistuse vaevu hoomatavaile järeldustele ja kenadele
arutlustele toetumist. Õnnetud on need, kes püüavad oma
igatsust seal täita!
Looja on suur tõe õpetaja.

Me võime aastaid töökalt arutleda, kuid palju täielikum ja
sügavam on see usu ja Tema enda varjatud asjade tundmine,
mida Tema ise valgusena alandlike südamesse sähvatab.

Mitte miski peale armastava osaduse Jumalaga ei saa anda
meile elu katsumustes ja kurbustes suuremat kergendust.
Kui seda ustavalt harrastatakse, siis osutuvad ihu ründavad
hädad meile kergeks.

Jumal määrab meile tihti ihulisi kannatusi hinge puhastamiseks ja selleks, et sundida meid Temas püsima. Kuidas võib keegi, kelle elu on varjul Jumalas ja kelle ainus igatsus on Jumal, olla võimeline tundma valu?
Kummardagem siis Teda oma nõtrustes, andes Talle oma
kurvastused, kui need meid rõhuvad, ja paludes Temalt kui
lapsed oma armastavalt isalt jõudu ja et Ta vormiks meie
tahte enda oma kohaselt.

Sellised lühikesed palved on väga sobilikud kõigi haigete
inimeste jaoks ja osutavad imelist mõju kurbuse vastu.
Ah, kui ma teaksin, et mu süda ei armasta Jumalat, kisuksin
ma ta selsamal silmapilgul välja.

Oo Heldus nii vana ja siiski nii uus, liiga kaua läks mul
aega, enne kui sind armastama hakkasin.

Kui oled noor, mu vend või õde, võta õppust, ma palun,
minu tunnistusest, et ma hoolisin liiga vähe, et pühendada
oma varasemaid aastaid Jumalale.

Pühitse kõik oma aastad Tema armastusele.
Kui oleksin Teda vaid varem tundma õppinud, kui keegi
oleks mulle siis rääkinud seda, mida nüüd teile räägin, ei
oleks ma nii kaua viivitanud, et Teda armastada.

Usu mind, loe kaotatuks iga päev, mida sa ei ole kasutanud
Jumalat armastades.