Mu süda tagus, kui hiiglaslik Pan American reaktiivlennuk kihutas vihinal mööda Jakarta lennuvälja pikka stardirada ning kerkis siis õhku. Varsti nägid Indoneesia väiksemad saared välja kui suured banaanilehed. Ühe hetkega muutusid džunglid ja koduküla hütid paljaks mälestuseks. Mina – Melchoir Tari, tähtsusetu, väike, harimatu indoneeslane – olin teel Ühendriikidesse.

Taskus näppisin ma 50-sendist münti, mille üks mu sõber mulle oli andnud. Võtsin selle taskust välja ja vaatasin nagu palju korda varemgi sõnu: “Me loodame Jumalale.”
“Ühendriigid peavad olema küll nagu taevas maa peal,” mõtlesin. “Selle valitsus ja rahvas loodavad Jumalale. Iga kord, kui nad kasutavad raha, meenub neile Jumal.” “Jumal, kas Sa oled ikka kindel, et mul on sõnum Ameerikale?” küsisin.

Lennuk ronis üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni pilved jäid kaugele meie alla. Siis pöördusid mu mõtted tagasi tolle päeva juurde 1967. aastal ...
“Mel,” ütles Jumal, “ma läkitan sind Ühendriikidesse, et sa räägiksid neile minust.”
“See ei saa olla võimalik,” mõtlesin ma. “Selleks pole mingeid väljavaateid. See maksab rohkem, kui võiksin teenida kogu ülejäänud eluajal.”
“Ära sellepärast muretse,” ütles Isand mulle, “ma olen sind kutsunud ja mina teen selle võimalikuks.”

Kui Indoneesias puhkes ärkamine, said paljud Isandalt prohvetlikke sõnumeid, milles öeldi, et Ta läkitab meid Indoneesiast kõikjale maailma. Sel ajal ei olnud meil aimugi, keda Jumal läkitab. Aga ma mõtlesin, vähemalt enne liitumist evangeliseerimisrühmaga, et oleks väga tore, kui oleksin üks valituist.

Sel põhjusel ei lasknud Isand mul liituda esimese rühmaga, mis läks välja evangeelsele tööle. Mind valiti alles rühma number 42. Jumal ootas, et mu motiivid muutuksid õigeks. Ühel päeval olin juba meeleheitel. “Isand, miks Sa ei vali mind?” küsisin. “Oled valinud mu õe, kuid tema ei ole sugugi vaimsem ega parem kui mina. Tegelikult on ta mõnes asjas halvemgi kui mina. Kui Sa võrdled teisi minuga, Isand, siis olen ma sama kõlbulik kui nemadki, võib-olla ehk paremgi.”

Isand rääkis minuga õrna ja vaikse häälega: “Mel, sinu motiivid on valed. Sa tahad mind teenida, kuid mitte džungli rasketes kohtades. Tahad rännata maailmas ringi, aga see ei ole õige. Järelikult ei saa ma sind praegu kasutada.”

Lõpuks parandasin sellest rumalast motiivist meelt ja mind kutsuti evangeliseerimisrühma liikmeks kolm kuud pärast ärkamise puhkemist. Kaks aastat hiljem rääkis Jumal minuga jälle. Sel korral ütles Ta, et ma lähen Ameerikasse. Kuid siis ei soovinudki ma enam lahkuda Indoneesiast. Olin segadusse viidud juttudest, mida kuulsin misjonäridelt. Nad ütesid, et kui keegi meist läheks Ühendriikidesse, siis raha, autod, külluslik toit ja muu luksus, mida peaaegu iga ameeriklane naudib, rikuks meid.

Kuid nädalate viisi Piiblit lugedes ja palvetades jõudsin selgusele, et Ameerikasse minek oli minu suhtes Jumala kava. Siiski lasi Isand mul oodata. Ta tegi mulle selgeks, et sõidan Ühendriikidesse aastal 1970, mitte varem.
Kurat oleks mu äärepealt pannud tulema aasta varem.
Aastal 1969 saatis üks perekond Ameerikast mulle telegrammi ja raha lennusõidu jaoks, kuid Isand ütles selgesti: “Ära võta seda raha!”
Tänasin neid, aga ütlesin: “Kahetsen, kuid praegu ei ole Jumala aeg.”
“Mel, sa oled rumal,” ütlesid sõbrad. “Kui raha tuli, siis küllap oli see Jumalast. Sa oleksid pidanud selle vastu võtma. Kas sa ei taha minna?”
“Kindlasti tahan, kuid nüüd ei ole Jumala aeg,” vastasin.

Jumal ütleb: “Mine!”

Aasta hiljem ütles Isand mulle: “Nüüd on aeg minna.” Siis läksin kogudusse, et saada asjale kinnitust.
“Kas sa palvetaksid minu eest?” küsisin ühelt õelt Isandas. “Ma pean saama Jumala juhtimise ühes väga tähtsas asjas.”
“Mis sul on siis vaja teada?” küsis ta.
“Ma ei saa seda sulle rääkida, kuna sa hakkaksid seda asja kaaluma. Kui see mõte sulle meeldiks, ütleksid sa: “Jah!”, aga kui see sulle ei meeldiks, ütleksid: “Ei!” Nii saaksin teada ainult sinu, mitte Jumala arvamuse. Sellepärast teeme nii, et mina palvetan ja sina vaata sel ajal Jumala televiisorit. Ja siis räägi mulle, mis sünnib.”

Jumal oli andnud Indoneesias paljudele nägemuste anni. Läheme lihtsalt nende juurde ja palume, et nad vaataksid Jumala televiisorit. Ta näitab neile tulevaid asju otsekui kinolinalt. Ma palvetasin ja ütlesin: “Jumal, Sina tead, et vajan Sinu juhtimist. Anna siis sellele usuõele teada, et ta võiks mulle rääkida. Sa oled mulle rääkinud, kuid soovin, et kinnitaksid seda asja usuõe kaudu.”

Lõpetades oma palve, küsisin: “Mida Jumal näitas sulle?”
“See oli üsna imelik,” vastas usuõde. “Nägin sind seismas suure rahvahulga keskel, kuid need inimesed ei olnud meie sarnased. Nad olid valged. Paljudel neist olid heledad juuksed. Nende silmad olid teistmoodi kui meil. Paljud olid üle meeter kaheksakümne pikad. Ka ei saanud ma aru, mida sa rääkisid. Sa rääkisid väga imelikku keelt. Ma ei tea, mis maa see on, mida ma nägin. Aga Jumal rääkis mulle, et sa pead tegema nii, nagu Jumal on sul teha käskinud ja et sa pead seda tegema nüüd, kuna see on Tema tahtmine. Mel, mida see kõik tähendab? Seleta mulle palun.”
Jutustasin talle, et inimesed, keda ta nägemuses nägi, olid ameeriklased ja et me rääkisime inglise keelt. Ütlesin, et ta peaks koos minuga kiitma Jumalat, kuna Jumal kinnitas tema läbi, et ma pean minema Ühendriikidesse.

Jumala imeline hoolekanne

Mitmeid teisigi kinnitusi järgnes. Ühel õhtul, kui olime kirikus koos palvetanud, ütles Isand: “Mine nüüd! Valmistu lahkuma ülehomme.”
“Oh ei, Jumal, see pole võimalik,” vastasin. “Ma ei suuda kuidagi hankida äkki nii palju raha. Mul ei ole taskus pennigi.”

Kuid Isand nõudis kõikumatult: “Räägi oma sõpradele ja oma perekonnale, et lähed kahe päeva pärast Ühendriikidesse.”
“Oleks parem, kui ma neile ei räägiks, nad arvaksid, et ma olen rumal,” mõtlesin endamisi. Aga kuna Jumal sellest jätkuvalt rääkis, siis kuuletusin, kuigi see tundus võimatuna.

“Ülehomme ma lähen Ameerikasse,” teatasin. Ja mu perekond ning sõbrad reageerisid just nii, nagu olin oodanud – nad naersid.
“Mel, see pole võimalik. Sa oled hull,” ütlesid nad.
“Olen rõõmus, et rääkisid seda mulle, kuid palun ära kellelegi teisele räägi,” ütles isa, “nad peaksid sind hulluks.”

Minu esimene suurem vajadus oli pääseda Timori pealinna Kupangi. Kupang on umbes saja kilomeetri kaugusel minu kodulinnast Soest. Kui kunagi tulete Timorile, siis te mõistate, miks olin selle asja pärast nii mures. Rändamine minu kodusaarel on väga vaevane. Kui teil on õnne, saate mõnikord reisida valitsuse veoautol. Kuid suuremal osal inimestel tuleb käia mööda džungli teeradu.
Sel ajal rääkis Isand kahele Jakartas elavale õele, et ma vajan abi. Neil kästi lennata Kupangi, üürida maastikuauto, sõita Soesse ja tuua Mel Tari enadaga kaasa Jakartasse.

“Jumal, Mel on just läinud tagasi Soesse ja nüüd Sa tahad, et me läheksime talle järele?” protesteerisid nad. Olin nimelt viibinud kõnelejana nende misjonikonverentsil Bandungis. Isand aga käskis neil ikkagi minna. Nii nad lendasid 2400 kilomeetrit Timorile. Seal nad üürisid auto ja tulid Soe linna. Nad saabusid mu koju õhtul. Nad tulid minu juurde ja küsisid: “Mel, kas sul on vaja küüti Jakartasse?”

“Tänu Jumalale, jah! Olen valmis minema,” vastasin.
Samal ajal sain Ameerikast telegrammi, milles öeldi: “RAHA ON PANDUD PANKA KUPANGIS TEEKONNA JAOKS JAKARTASSE. EDASI-TAGASI PILET AMEERIKASSE ON PAN AMI PILETIKASSAS.”
See telegramm tuli perekonnalt, kellest ma polnud varem isegi kuulnud. Jumal oli neile rääkinud, öeldes: “Saatke raha Indoneesiasse Mel Tari Ameerika reisi jaoks.” Nad polnud minuga kunagi kohtunud, kuid nad olid Jumalale kuulekad ja saatsid raha.

Võtsin telegrammi panka kaasa ja sain raha Jakartasse sõiduks. Aga kui jõudsin Jakartasse, seisis ees tõeline probleem: kuidas saan küll Ameerika viisa? Mul ei olnud ainsatki sponsorit.

Läksin Ameerika asekonsuli juurde, kuid ta ei tahtnud mulle viisat anda.
“Kes hakkab teile käendajaks?” küsis ta.
“Isand Jeesus,” vastasin.
“Ta võib olla tore mees,” ütles ta, “kuid ma ei saa võtta Teda teie käendajaks.”
Sel hommikul lahkusin konsulaadist ilma viisata. Pärast lõunat – ja pärast rohket palvet – käskis Isand minna tagasi konsulaati ja paluda teist korda viisat.
Kui läksin tagasi, ei olnud asekonsulit kohal.Vestlesin ühe naisega. See osutus konsuliks.
“Kes on teie käendaja?” küsis ta.
“Isand Jeesus,” vastasin.
Kõhklematult kirjutas ta viisa välja ja ulatas selle mulle.
“Kuidas te Ameerikas rahadega toime tulete?” küsis ta.
“Isand kannab hoolt kõigi mu vajaduste eest. Ta on seda mulle tõotanud,” vastasin.
“Või nii,” ütles ta. “Aga kui te muutute Ameerikale koormaks?”
“Ei, ma ei usu, et oleksin Ameerikas kellelegi koormaks,” vastasin. “Kui Isand Jeesus võis võtta oma kanda kogu maailma koorma, siis kindlasti peab Ta hoolt ka minu eest.”
Lahkudes ütlesin: “Nüüd, Isand, oled Sa tõepoolest osutunud tõeliseks. Aga, Isand, Sa tead, et ma ei oska kuigi hästi inglise keelt.”
“Mine aga edasi. Mina hoolitsen sinu keeleprobleemi eest,” ütles Isand. “Kui tõesti peaks juhtuma nii, et sa hakkad kõnelema, aga ei saa sellega hakkama, siis ütle inimestele: “Mu Jeesus jättis mind hädasse!””

Lennukilt maha

Just siis kuulsin, kuidas hiiglaslikud reaktiivmootorid võtsid tuure maha ning süttis signaaltuli, mis käskis kinnitada turvavööd. Kuulsin stjuardessi ütlevat: “Palun kinnitage turvavööd, sest me valmistume maanduma Los Angelesi rahvusvahelisel lennuväljal.”

Oh seda rõõmu, mis täitis mu hinge! “Ameerika, Ameerika,” mõtlesin ma. “Maa, kus kõik inimesed loodavad Jumala peale.” “Oo Jeesus, tänu Sulle, et lubasid mul tulla sellesse maapealsesse taevasse,” palvetasin. “Ja ilmuta mulle, mida Sa soovid, et ma räägiksin nendele inimestele, kes teavad Sinust juba nii palju.”

Väga vähe mõistsin sel hetkel, kui palju kordi pidi Isand mulle Ameerikas ennast tõendama, sest ma ei vajanud abi ainult inglise keeles kõnelemiseks ja raha saamiseks, et elada, vaid ma pidin lõpuks aru saama ka sellest tõsiasjast, et rahal olevad sõnad “Me loodame Jumalale” ei osutu alati tõeks.

Vaevalt pääsesin oma erutusega lennukist välja. Lennujaama saal oli suur ja uus. See oli tõesti imeline. Kõndisin ja kõndisin mööda pikka koridori, kuni jõudsin ruumi, kus inimesed istusid ja ootasid ning kus müüdi igasuguseid asju.

“Oo, ei! See ei ole kindlasti Ameerika!” hüüdsin ma. “Kurat on lasknud lennukil vales kohas maanduda.”
Kõikjal, kuhu vaatasin, nägin sopakirjandust ja alkoholi müüvaid baare ning kõik näisid suitsetavat. “Midagi on viltu,” mõtlesin. “Jumal, aita mind!”