Olin juba noorest east peale suur muusikasõber. Alates umbes 12. eluaastast hakkasin aktiivselt kuulama erinevaid Lääne raadiojaamu, mis mängisid pop- ja rokkmuusikat. Hiljem hakkasin raadiost lindistama meelepärast muusikat, tekkisid tutvused teiste muusikahuvilistega, vahetati plaate ja linte jne. Tekkis huvi ka selle vastu, millest lemmikartistid laulsid ja seetõttu asusin omal käel õppima inglise keelt, kuni olin võimeline tõlkima laulusõnu ja sealt edasi hakkasin ise luuletusi kirjutama.
Kui sain 1981. aastal päästetud ja liitusin Oleviste kogudusega, siis arvasin, et mu muusikalised kiindumused jäävad jäädavalt minevikku, sest mu ettekujutus kirikutes tehtavast muusikast piirdus koorilaulu ja orelimänguga.
Olles hakanud lähemalt suhtlema paljude kogudusekaaslastega (osalesin tollal aktiivselt Effataa koosolekutel), avastasin oma üllatuseks, et on olemas selline asi nagu kristlik pop- või rokkmuusika. Mitmetel sõpradel, nagu Tarmo Vardja, Ülo Niinemägi, Tiit Kullat jt oli kaasaegse kristliku muusika salvestisi ja tundsin nende vastu väga suurt huvi.
Leidsin, et kristliku sõnumiga kaasaegses helikeeles muusika võib olla suurepärane vahend inimeste tähelepanu suunamisel Jumalale ja igavikulistele väärtustele. Oli ju Jumal ka mind ennast kõnetanud just muusika kaudu – kui kuulsin enda arvates juhuslikult raadiost üht laulu, milleks hiljem teada saades osutus Janny Greini “Praise Him”, lugu Jeesuse vere puhastavast väest, tuli tuppa, kus viibisin, võimas Jumala Vaimu ligiolu ja Ta armastuse vägi ja ma tulin meeleparandusele ning andsin sealsamas oma elu Jeesusele. Mäletamist mööda olid ühed esimesed kristlikud plaadid, mida kuulsin, sellistelt artistidelt, nagu Keith Green, Phil Keaggy ja Terry Talbot.
Minu huvi kaasaegse kristliku muusika vastu üha kasvas. Hankisin kõikvõimalikku informatsiooni kristlike artistide kohta ja püüdsin leida nii palju nende salvestisi, kui raudse eesriide läbi oli meie maale jõudnud. Töötades Paljassaare reoveepuhastusjaamas, kus kohtasin esimest korda muuseas ka Mart Metsalat ja Riho Sibulat, kellega hiljem palju kokku puutusin, sain ma tuttavaks seal vahetusmeistrina töötava Toivo Kopliga, kes on tuntud kui ansambli In Spe basskitarrist. Kuna ta oli kristlane, kuulus metodisti kirikusse, siis leidsime hea klapi. Ilmselt rääkisin talle, et otsin kristliku muusika salvestisi ja ta lubas mind tutvustada oma venna Tõnu Kopliga. Tõnu ja ta abikaasa Ülle olid olnud aktiivselt tegevad Sela noorterühmituses ja pärast seda, kui selle rühmituse juht Jaanus Kärner USAsse emigreerus, jäi Sela fonoteek Tõnu ja Ülle valdusesse. Tõnu oli lahkelt nõus minuga neid kassette jagama ja minu jaoks oli see suur varandus olukorras, kus välismaaga suhtlemine oli samahästi kui olematu. Mul on siiamaani alles Jaanus Kärneri fonoteegi nimekiri, kus leidub 125 nimetust ja selliseid artiste, nagu Amy Grant, 2nd Chapter of Acts, Keith Green, Andraé Crouch, Silverwind, Sheila Walsh, Jerusalem, Scott Wesley Brown, Imperials, Matthew Ward, Phil Driscoll, Russ Taff, Seawind, Koinonia jpt. Tollal tõeline kullaauk!
1980ndate keskpaiku hakkasin üha tihedamini käima läbi metodisti kiriku noortega, eriti Ülle Kopli (kelle abikaasa Tõnu oli lennuõnnetuses traagiliselt hukkunud), Tani ja Maie Roosi, Arved ja Pille Mägila ja teistega. Kuidagi tekkisid ka kontaktid metodisti kirikut külastavate välismaiste muusikutega, eriti Jim Gilberti ja Scott Wesley Browniga, kes käis esinemas ka Olevistes. Scottiga saime sõpradeks ja ma käisin tema ja ta bändiga kaasas nende Leningradi turneel ja mujalgi – elasin nõukogude inimesena ühes ameeriklastega salaja Inturisti hotellis ja ostsin koos Scottiga valuutapoest dollarite eest meie töö jaoks kassette ning muud varustust. Scott hakkas hiljem oma organisatsiooni I Care läbi saatma Eestisse kõiksugu varustust – muusikariistu, mikrofone, kristliku muusika plaate jne. Umbes 1986. aasta paiku tuli meil idee hakata kohapeal salaja tootma kristliku muusika kassette, mille jaoks Scott organiseeris meile peamiselt Sparrow Recordsi plaadifirma kassettide originaalümbriseid, mis me siis lisasime põranda all toodetud kassettidele, millele olid siiditrükis tehtud kirjad ja mis nägid välja nagu päris.
Näitasin ka ise initsiatiivi üles, kirjutades mitmetele kristlikele muusikutele ja plaadifirmadele, kuigi nõukogude inimesele oli tollal keelatud välismaiste firmadega suhtlemine. Kui paljud mu kirjadest kohale jõudsid, ei tea, aga kui hakkasin saatma kirju Soome kristlaste kaudu käsipostiga, tulid ka esimesed vastused. Üheks kõige suuremaks õnnistuskanaliks osutus Houstonis Texases asuv Star Song Records, kes teatasid mu kirja kättesaamisel, et nad lisasid meid nende hulka, kes saavad automaatselt posti teel kõik nende uued plaadid ja väljaanded. See kõlas tollal uskumatult, me ei olnud üldse kindladki, kas nõukogude postiteenistus laseb läbi kristliku muusika plaate. Mõningaid probleeme alguses küll tekkis, aga mu märkmed näitavad, et perioodil 11.03.1986 kuni meie väljasaatmiseni ENSVst saime Star Songilt posti teel kümneid ja kümneid plaate. Ja need ei jäänud ainsaiks, plaate saatsid ka mitmed muusikud ise, nagu näiteks Sheila Walsh, Steve Taylor, Rick Cua jt. Ka mitmed eraisikud osutasid meile äärmiselt kaalukat abi, eriti üks noor alles ülikoolis käiv ameeriklane, Floyd Akridge, kes saatis meile vaid mõne aasta jooksul sadakond vinüüli ja hiljem ka CD-d (mis oli tollal võrdlemisi uus asi) ning võttis meie eest ühendust mitme USA plaadifirmaga. Tema oli meie tõeline sõber ja väärib erilist äramärkimist.
Kuna inimeste seas levis informatsioon, et on olemas tasemel kaasaegset kristlikku muusikat, mis kannab head sõnumit, tekkis üha enam ja enam neid, kes soovisid ka endale seda kassettidel hankida. Algul lindistasime lihtsalt olemasolevaid plaate ümber sõpradele ja tuttavatele, aga sõna levis ja peagi pidime kaasama teisi abilisi. Niiviisi saigi teoks nn Eesti Gosplilevitamise Võrgustik, kus peale minu ja mu venna Raimondi olid aktiivselt tegevad ka näiteks Hannes Otema Elu Sõnast ja Rein Niilo baptistikirikust. Kassette sai kopeeritud sadade viisi ja töö kasvades saatsime hea kvaliteediga kassette ka mujale Nõukogude Liitu, kus olid tekkinud kontaktid – mäletan Ukrainat, Leedut, Armeeniat ja muidugi Vene enda alasid, kust käisid inimesed muusikat hankimas ja kus paljundasid ise omakorda edasi. Hakkasime koostama paljunduste arvu põhjal igas kvartalis ja samuti aasta lõikes edetabeleid, millest Riho Saardi raamatus on ära toodud üks säilinud näide.
Mu vend Raimond (praegune Harta koguduse pastor) töötas tollal Pirita Olümpiapurjespordikeskuse helistuudios ja seal käisid paljud muusikahuvilised, kaasa arvatud baaride ja muude taoliste asutuste töötajad, endale lindistamas meelepärast muusikat. Raimond kasutas võimalust ja lindistas nendele inimestele sageli just kristlikku muusikat. Nii ei ole ime, et mõnes tolleaegses baaris mängis õhtuti lindi pealt mõni kristlik artist. Üks kõige markantsemaid lugusid, mis meenub, oli seotud järjekordse Scott Wesley Browni Eestimaa külastusega. Läksime temaga koos sööma Pirita TOP-i restorani ja kui fuajeesse astusime, tuli kõlaritest valjusti tema enda lugu “Kingdom of Love”. Ta sai sellest tõelise šoki heas mõttes ja ütles, et näiteks Ameerikas oleks selline asi mõeldamatu, et kusagil avalikus ruumis kõlaks sellise sõnumiga kristlik muusika.
Kindlasti on oluline mainida seda, et kristliku muusika levitamisel oli suur roll noorte inimeste tõmbamisel meie üritustele, koosolekutele ja lõpuks Jumala juurde. Noortel, kes hakkasid käima Elu Sõna koosolekutel, oli lihtne kaasa kutsuda eakaaslasi ja sõpru, kuna üsna sageli oli tegu lihtsalt muusika kuulamisega, millega võis kaasneda või millele võis järgneda sõnum. Üks muusikaürituste vorme oli ilmselt Soome TV mõjul nn Levyraati ehk eesti keeles edetabel, kus mängisime uusi kristliku muusika plaate ja kuulajad said anda hääle oma lemmikutele. Ei kõla just eriti religioosselt, aga sellest me just püüdsimegi vabad olla, kuid vili räägib ise enda eest. Palju noori tuli just tänu kokkupuutele kristliku muusika ja selle sundimatu õhkkonnaga usule ja on jäänud püsima tänini. Oli ka neid, keda muusika puudutas sügavalt ja tõi nad patutundmisele, nii nagu oli juhtunud mu endagagi.
Kaks korda üürisime terveks õhtuks restorani, kus korraldasime oma kokkusaamist ja toimus ka Levyraati – 1987. aasta detsembris Kunglas ja 1988. aasta jaanuaris Tuljakus. Meie nautisime osadust hea söögi ja seltskonnaga, samas kui KGB töötajad külmetasid väljas, meid “valvates”.
Paljud noored tõid kassette oma iidolite muusikaga ja palusid neile peale lindistada kristlikku muusikat – nii asendusid nt Iron Maiden, W.A.S.P., Judas Priest jt Petra, Stryperi, Jerusalema ja taoliste hea sõnumiga ansamblite muusikaga. Muutus noortes oli ilmne, see lähtus seestpoolt ja avaldus ka välises, kaasa arvatud muusikalistes eelistustes.
Kahtlemata oli meie rõhuasetusel muusikale tähtis roll selles, et Elu Sõna kogudusega ja hiljem meie dokumendiga Harta 87 liitus nii palju tol hetkel populaarseid muusikuid. Eks seegi toimus nii, et kui üks oli saanud tunda Jumala headust ja sulnist armu, oli ta agar ka oma sõpru ja kaaslasi sellesse kaasa tõmbama. See nimekiri on üsna imposantne: Mart Metsala (In Spe, Kaseke, Vitamiin), Joel Steinfeldt, Jaak Jürisson, Andrus Vaht (Mess, Ruja, Kaseke, VSP Projekt), Tõnis Mägi, Aare Põder (Radar, Ultima Thule, VSP Projekt), Peeter Štšerbakov (Nemo), Mati Murumaa (Kuldne Trio) ja Endel Jõgi (hilisem Rivers, Proov 583).