Õpi voolama koos Püha Vaimuga

Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ...
– Johannese 14:26

Kui sa oled harjunud järgima rangelt ettekirjutatud palvevormeleid, siis mõtled sa praegu võib-olla, kuidas suudad sa õppida palvetama südamest. Kuidas võid sa olla kindel, et teed seda ilma etteantud kava või suunavate juhisteta õigesti?
Ära muretse selle pärast. Sa ei pea seda ise välja nuputama, sest sul on Püha Vaim sind õpetamas. Pealegi saab Ta sellega väga hästi hakkama. Mul on selle kohta isiklik tunnistus.
Kui ma 1973. aastal alustasin oma palveelu uue usklikuna, olles äsja saanud Püha Vaimuga ristitud, ei olnud ma saanud sellel teemal mingit õpetust. Kuigi ma hakkasin tajuma enda sees Vaimu liikumist, mis suunas mind pavetamise poole, ei alistunud ma Talle alati.
Ühel päeval olin ma selles vallas eriliselt sõnakuulmatu. Mul oli terve päeva palvekoorem ühe konkreetse inimrühma eest ja ma teadsin seda. Aga selle asemel et võtta aega palveks, jätkasin ma lihtsalt oma toimetustega.
Sel ööl need õhutused ei kadunud. Ma ärkasin mõneks minutiks tundega, et ma pean nende inimeste eest palvetama, aga selle asemel et sellele alistuda, uinusin ma taas. Järgmisel hommikul helistasid need inimesed mulle oma olukorra pärast ja küsisid, kas ma palvetaksin nende eest. Nad vajasid hädasti abi ja ma kahetsesin, et ei palvetanud varem, nagu Isand oli õhutanud mind tegema.
Selsamal päeval tuli Jeesus ise mu magamistuppa, osutas mulle sõrmega ja ütles need sõnad: „Nii, nagu ma olen kirjutanud Isanda käsud kividele, kirjutan ma täna Isanda käsu sinu südamele ja see on järgmine: „Seda koda peab hüütama palvekojaks.““
Tol ajal olin ma Piibli alal selline võhik, et ma ei teadnud, et Jumal oli kirjutanud oma sõrmega kümme käsku kivist käsulaudadele. Ma ei teadnud, et Jesaja raamat ütles: „... mu koda nimetatakse palvekojaks ...“ (Jesaja 56:7). Aga ma teadsin, et järgnevatel päevadel põles mu süda otsekui tules.
Ma teadsin, et olin saanud Isandalt mandaadi, aga ma olin täielikus teadmatuses selle kohta, kuidas seda täita. Ma ei olnud kunagi kuulnud sellistest asjadest nagu eestpalve või palvevaludes olemine. Tollal ei olnud mingeid kassette või seminare palve teemal, nagu tänapäeval. Ainsaks abivahendiks peale Piibli ja Püha Vaimu oli mul üks uskkondlik kogudus ja heatahtlik jumalasulane, kes oli Vaimu asjades nii kogenematu, et kui ma rääkisin talle, et olin saanud Püha Vaimuga ristitud, andis ta mulle raamatu kurjade vaimude väljaajamise teemal.
Oli ainult üks lahendus. Ma ütlesin: „Isand, ma ei tea, kuidas seda teha. Seepärast pead Sina mulle seda lihtsalt õpetama.“
Ma ei öelnud seda vaid korra. Ma ütlesin seda üha uuesti ja uuesti.
Selle tagajärjel avastasin ma midagi, mis muutis mu elu täielikult igaveseks. Ma leidsin, et see, mis on öeldud 1. Johannese 2:27, on tõsi:

Ja teie – see võidmine, mille te olete saanud temalt [Jumalalt], jääb ju teisse ja teil ei ole vajadust, et keegi teid õpetaks; vaid nagu tema võidmine teid kõiges õpetab, nõnda on see tõsi ega ole vale; ja nõnda nagu see teid on õpetanud, nõnda püsige temas.

Ma leidsin päev päeva järel – usaldades, et Isand mind aitab –, et Püha Vaim annab mu südames märku, õpetamaks mind, kuidas palvetada. Ta võidmine minus juhtis mind palves ja õpetas mulle kõike, mida mul oli vaja teada, kui ma vaid lasin ennast sellel juhtida.
Selliselt õppisin ma palvetama – mitte vormeleid pähe õppides või kavadest kinni pidades, vaid järgides neid Vaimu märguandeid.
Iga kord, kui ma hakkasin palvetama, kontrollisin ma oma südant. Kui ma ütlen, et ma kontrollisin oma südant, siis mõtlen ma selle all seda, et ma vaatasin enda sisse (sest seal elab ju Püha Vaim), et näha, mille eest juhib Jumal mind palvetama. Mõnikord oli see juhtimine vaevutajutav, aga ma leidsin, et kui ma seda järgisin, muutis Isand selle tugevamaks ja aitas mul nende asjade pärast palvetada, isegi kui ma nendest mõistusega aru ei saanud.
Neil alguspäevil, kui ma alles õppisin neid asju, tundusid mõned Ta märguanded ääretult kummalised. Eelkõige meenub mulle üks kord 1974. aastal, mil ma nägin (loomulikult mitte füüsiliste silmadega, vaid enda sees, vaimus) pilti mehest, kelle sõrmed olid viga saanud. See oli hirmus vaatepilt ja iga kord, kui ma seda nägin, mõtlesin ma: „Isand, mis see on?“. Ent Isand ei ilmutanud mulle, kes see mees oli. Seepärast ma lihtsalt palvetasin ta eest, usaldades Isandat, et Ta hoolitseb selle olukorra eest – olgu see siis milline tahes.
Mitu kuud hiljem jäi üks mees, kes töötas mu abikaasa ettevõttes, mingi masina alla ja ta sõrmed said tõepoolest viga. Alguses teatati, et ta jääb oma kätest ilma, aga nii ei läinud. Lõpuks selgus, et ta kätega on kõik korras. Kui ma sellest vahejuhtumist kuulsin, pani Püha Vaim põksuma mu südame, meenutades mulle neid palveid. Siis sain ma teada, et see mees oligi see, kelle eest ma olin palvetanud.
Sageli, kui ma räägin nendest oma palveelu algusaegadest, küsivad inimesed minu käest, kuidas ma teadsin, et need märguanded pärinesid mu südamest ega olnud lihtsalt mu mõistuse ettekujutus. Mul on ainult üks vastus – ma lihtsalt teadsin. Püha Vaim õpetas mind täpselt samamoodi, nagu Ta sind õpetab.
Siiski märgin ma ära, et ma veetsin tublisti aega Jumala Sõna lugedes ja selle üle mõtiskledes. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda kergem oli vahet teha, kas märguanded või mõtted on Jumalast või mitte. Ma suutsin teha vahet oma mõistuse ja südame vahel, sest Sõna aitas mul seda teha (Hb 4:12).

Miks kasutada nimekirja, kui sul on Püha Vaim?

Aastate jooksul sattusin ma erinevatele õpetustele palve kohta. Mõned neist õpetustest võtsid pühakirja põhimõtted ja muutsid need jäikadeks palvekavadeks ja -vormeliteks. Teised soovitasid palvenimekirja kasutamist, mille koostad nii, et istud maha ja püüad mõelda kõigest ja kõigist, kes võiksid palvet vajada.
Alati innukas oma palveelu paremaks muutma, püüdsin ma mõnikord neid vormeleid rakendada, aga kui ma seda tegin, leidsin ma, et mu palveajad kuivavad kokku, muutuvad kohustuseks ja rutiiniks. Ja mis veel enam, vormelite järgi palvetamine ei näinud toimivat. Kui ma palvetasin näiteks palvenimekirja järgi, leidsin ma, et kui ma panin paberilehele kenasti kirja kõik need asjad, mille pärast ma tahtsin palvetada ja nummerdasin nad ära, ütleme ühest kahekümne viieni, siis palvetasin ma kõige rohkem selle eest, mis oli nimekirjas esimene.
Ma võtsin käsile just selle esimese. Ma ütlesin: „Isand, ma tõstan selle inimese Sinu ette. Isa, aita tal lõpetada see võidujooks, mis Sa oled tema jaoks ette näinud. Anna talle tarkust ja ilmutust. Tee ta oma jõuga tugevaks ja juhi ta samme, hoides teda oma täiuslikus tahtes,“ ja nii edasi. Teine inimene nimekirjas sai veidi vähem palvet. Number kolm sai veel väiksema tähelepanu osaliseks. Selleks ajaks, kui ma jõudsin number viie juurde, panin ma käe nimekirja peale ja ütlesin: „Õnnista neid kõiki, Isand. Aamen.“
Isegi kui ma alustasin nimekirja keskelt, ei saanud number kakskümmend viis ikkagi mingit palvet. Ma mõtlesin: „See ei ole õige.“ Seepärast läksin ma tagasi Vaimust juhitud palve juurde. Ma läksin tagasi oma südame järgimise juurde. Lõpuks ma isegi ei proovinud neid teisi palvemeetodeid, sest ma leidsin, et kui ma palvetasin Vaimule alistudes, kogesin ma oma palveaegadel suuremaid Jumala väe ja ligiolu avaldusi. Ja see on Tema avaldunud ligiolu, mis toob mind tagasi palve juurde. See on osadus Temaga, mis muudab palve selliseks rõõmuks.
See ei ole tõsi mitte ainult minu elus. See on tõsi iga kristlase jaoks. Igal uuestisündinud usklikul on igatsus lasta suhtlusel oma südamest voolata Jumala poole.
Ma mäletan, et üks naine ütles mulle: „Kui ma alguses hakkasin Isandaga suhtlema, olid mul kõige imelisemad palveajad. Mul oli nii kerge Jumalaga rääkida ja me olime osaduses ning tundsime teineteisest rõõmu. Aga mõne aja pärast sain ma õpetust. Ma hakkasin õppima, kuidas korraldada oma palveelu ja panin kõik erinevad palveliigid väikestesse karpidesse, et kõik oleks ilus ja korras. Kui ma seda tegin, kaotasin ma Jumalaga suhtlemise rõõmu ja ma hakkasin üha vähem ja vähem palvetama. Lõpuks otsustasin ma lihtsalt minna tagasi selle suhte juurde, mis mul oli Temaga alguses. Ja kui ma seda tegin, avastasin ma taas armastuse palvetamise vastu.“
Tõde on see, et Püha Vaimu võidmisega palvetamine on ainus piibellik viis palvetamiseks. Kuidas sa muidu võiksid kuuletuda Efeslastele 6:18 antud piibellikule korraldusele palvetada kõigi pühade eest? Kui Piibel ütleb kõigi pühade eest, siis mõtlebki see kõiki pühasid.
Kui ma seda salmi esimest korda lugesin, mõtlesin ma endamisi: „Kuidas saan ma palvetada kõigi pühade eest, kui ma ei tunne neid kõiki?“ Ma eeldasin, et suudaksin ehk koostada nimekirja tuhandest inimesest ja võiksin terve selle nimekirja läbi paluda kuu aja jooksul, kui ma palvetaksin väga kiiresti. Aga see ei oleks ikkagi kõigi pühade eest palvetamine.
Aga ühel päeval sähvatas mulle äkitselt pähe: „Kui ma tahan palvetada kõigi pühade eest, vajan ma Püha Vaimu abi.“ Tema tunneb neid kõiki. Ta teab, kelle eest tuleb parajasti palvetada. Ja Ta teab täpselt, mida palvetada. Miks pean ma kasutama nimekirja, kui ma võin olla Temast juhitud?
Kui sa loed terve Efeslastele 6:18 salmi, siis näed sa tegelikult, et see räägib meile üksikasjalikult, et just nii me peamegi palvetama. See ütleb Laiendatud Piiblis:

Palvetage lakkamatult (igal võimalusel ja igal ajal) Vaimus, igasuguse palve ja anumisega. Selle nimel olge ärksad ning valvake kindla eesmärgi ja tugeva vastupidavusega, palvetades kõigi pühade (Jumalale pühendunud inimeste) eest.

Pane tähele, et see salm ei juhenda meid palvetama mõistusega. See käsib meil palvetada igal ajal „Vaimus“. Mõned inimesed arvavad, et Vaimus palvetamine tähendab keeltes palvetamist, aga see ei pruugi nii olla. Mõnikord toimub Vaimus palvetamine keeltes ja mõnikord mitte. Vaimus palvetamine tähendab Püha Vaimu juhtimise järgimist ja palvetamist vastavalt Tema suunistele.
Ta võib juhtida sind palvetama keeltes. Ta võib juhtida sind tegema eestpalveid mingi konkreetse isiku eest mingil kindlal viisil. Ta võib juhtida sind ülistama Jumalat. Ta võib juhtida sind siduma kuradit. Vaimus palvetamiseks pead sa voolama koos Temaga.

Lase jõgedel voolata

Ma olen leidnud, et kui ma seda teen, muutub palve jõe sarnaseks. Mul on jõgedega isiklik kogemus, sest ma käisin ühel suvel koos abikaasaga kajakiga sõitmas. Ma avastasin siis, et jõed muutuvad pidevalt. Nad võivad ühel hetkel täiesti vaikselt voolata, aga kui sa siis käänakust möödud, on vesi äkki keerlev ja tormakas kui kärestik. Järgmise käänaku taga võid leida vee taas rahulikult voolamas.
Just selline on Vaimus palvetamine. See on seiklus. Ta juhib sind mõnda aega ühes suunas, aga siis toimub täielik suunamuutus ja toon on hoopis teistsugune. Ühel hetkel võid sa vaikselt ülistada, lauldes Isandale. Seejärel võib Vaim juhtida sind eestpalvesse, kus sa nutad kadunute pärast. Aga üks asi on kindel – kui sa oled Vaimust juhitud, ei klammerdu sa kogemata ühe palvelaadi külge, et siis kogu aeg nii palvetada.
Mõnikord teevad siirad inimesed, kellel on soov palvetada, täpselt selle vea. Nad näevad kogenud palveinimest mingil kindlal viisil palvetamas. Võib-olla näevad nad teda palvetamas valjult ja kirglikult. Seepärast ütlevad nad endale: „See on vaimne. Selliselt hakkan ka mina palvetama.“
Nad võivad sellest isegi väikese doktriini teha ja hakata õpetama, et tuline ja mõjus palve on alati vali ja kirglik. Loomulikult ei ole miski tõest kaugemal. Vaikne palve võib olla äärmiselt tuline, nii nagu ka vali palve ei pruugi olla midagi muud kui tühi müra. Aga kuna inimesed keskenduvad välisele, kopeerivad nad sageli üht kindlat laadi palvet, mis nad on näinud efektiivse olevat ja klammerduvad selle külge.
Aga probleem on selles – see kogenud palveinimene palvetas sellel kindlal viisil sellel konkreetsel ajal, sest Püha Vaim juhtis teda nii tegema. Ent inimesed, kes kopeerisid sedalaadi palvet, aimasid seda lihtsalt lihalikult järele. Nad „teesklesid“ selle tegemist, mida need kogenud palveinimesed tegid loomulikult oma suhte tagajärjel Jumalaga.
See tuletab mulle meelde aegu, mil me käisime mu kaksikõega vanaema juures, kui me olime väikesed tüdrukud. Üks meie lemmiktegevusi oli mängida riietumismängu. Me panime selga vanaema uhkeid kleite, riputasime endale külge odavaid ehteid ta suurest ehtekarbist, säädisime endale pähe ta kübaraid, et seejärel kõpsides sammuda ta kõrge kontsaga kingades mööda tänavat. Me mõtlesime, et näeme ülinägusad välja ega saanud aru, miks inimesed meie üle naeravad.
Just see toimub siis, kui sa püüad jäljendada kellegi teise palvet. Sa püüad kanda riideid, mis sulle ei istu. Seepärast ära tee seda. Pöördu omaenda südame poole. Järgi seda, mida Vaim ütleb sulle.
Tuleta meelde, et Piibel ütleb: „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib [mitte kõik, kes on üksteisest juhitud], on Jumala lapsed“ (Roomlastele 8:14). See juhendab meid ka palvetama igat laadi palvetega – mitte ainult üht laadi. Ja ainus viis, kuidas sa saad seda efektiivselt teha, on õppida voolama Püha Vaimuga.
Jeesus ütles Johannese 7:38–39: „Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed! Aga seda ta ütles Vaimust, kelle pidid saama need, kes temasse usuvad ...“
Pane tähele, et Jeesus ütles, et meist voolavad välja „jõed“. Mitte ainult üks jõgi. „Jõed“! Need jõed sisaldavad endas igatlaadi palveid. Kui sa õpid laskma neil jõgedel voolata, siis leiad sa ennast palvetamas õiget laadi palvet täpselt õigel ajal. Aga sa ei palveta seda oma mõistusest, kuna keegi ütles sulle, et konkreetses olukorras peab just sedalaadi palvet paluma.
Võid selle endale kohe selgeks teha – kui sind juhib see, mida sa oma mõistuses tead, ei ole sa kunagi võimeline palvetama õiget palvet, sest Piibel ütleb: „... sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks ...“ (Roomlastele 8:26). Seni, kuni sa palvetad mõistusest, palud sa valesid asju valel ajal. Sa sõitled kuradit, kui sa peaksid hoopis palveid esitama. Sa ülistad, kui sa peaksid hoopis kuradit sõitlema. Selle tulemusel muutuvad su palved suurel määral ebaefektiivseteks.
Aga kui sa lased Vaimu jõgedel voolata, ei lähe sa mitte ainult õiges suunas, vaid sa hakkad ka minema sügavamale Vaimu sfääridesse. Prohvet Hesekielil oli nägemus nendest sügavatest vetest. Hesekieli 47:1–5 kirjutas ta:

Siis ta viis mind tagasi templi ukse juurde. Ja vaata, vesi voolas templi läve alt välja ida poole, sest templi esikülg oli ida pool; ja vesi voolas alla templi parempoolse külgseina alt, lõunapoolt altarit!
Siis ta viis mind välja põhjavärava kaudu ja laskis mind minna väljastpoolt ringi välimise väravani, mis oli ida pool; ja vaata, vesi vulises parempoolsest külgseinast! Kui mees läks välja ida suunas, siis oli tal mõõdunöör käes ja ta mõõtis tuhat küünart ning laskis mind veest läbi minna: vett oli luupeksedeni! Ja ta mõõtis taas tuhat ning laskis mind veest läbi minna: vett oli põlvini! Ja ta mõõtis taas tuhat ning laskis mind läbi minna: vett oli niueteni! Ja ta mõõtis taas tuhat: siis oli jõgi, millest ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks, jõgi, millest ei saadud läbi minna!

See on viis, kuidas Vaimust juhitud palve edasi areneb. Jumal ei heida sind sügavasse vette, kui sa alguses palvetama hakkad – samamoodi, nagu sa ei pane last, kes alles ujuma õpib, keset jõevoolu. Ei, Ta laseb sul luupeksedeni ulatuvas vees alustada. Esmalt juhib Ta sind lihtsa ja ausa suhtluseni, nagu see, millest me selles peatükis varem rääkisime. Seejärel, kui sa hakkad usus kasvama ja õpid koos Temaga voolama, viib Ta sind edasi põlvesügavusse vette.
Mida enam sa arendad oma suhet Temaga palve ja Sõna läbi, seda rohkem kasvab su palvevõidmine. Lõpuks leiad sa ennast palves liikumas paikadesse, mida sa ei oleks alustades osanud ettegi kujutada. Sul on siis imelisi kogemusi ja ilminguid.
Aga pea meeles seda – sa ei tohi kunagi neid kogemusi ja ilminguid otsida. Sa pead otsima üksnes Isandat ennast. Veeda iga päev aega Tema Sõnas ja palves. Seejärel järgne Talle ja alistu nendele märguannetele, mis Ta su südamesse paneb.