Kui Napoleon luges elu lõpupoole Johannese evangeeliumi, ütles ta väidetavalt: “Kas on Jeesus Jumala Poeg või see, kes selle evangeeliumi kirjutas! Ma tunnen inimesi, aga ükski inimene ei oleks suutnud sellist lugu välja mõelda.”
On õige – sellist lugu nagu see ei ole kunagi kirjutatud ega kujutletud. Millegi nii imetlusväärse kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi väljamõtlemine ületab inimliku vaimusuuruse. Ent see ei ole mingi väljamõeldis. See on tõestisündinud lugu, olles kõige enam kinnitust leid-nud jutustus ajaloos ja tunnistus sellest levib jätkuvalt üle terve maailma.
Evangeelium on kirjeldus suurima ime toimumisest – selle suursugususest, imelisusest ja aulisusest, kuidas Jumal sai inimeseks ja elas enda loodu keskel. Jumal on läbi ajaloo teinud palju suuri asju, ilmutamaks ennast loodule, mis on Talle armas – eesmärgiga juhtida inimkond ja kogu maa tagasi lepituse juurde enesega, kuid miski ei ole võrreldav selle imega, kui Jumal tuli ja elas meie keskel.
Juba mõte sellest, et Jumal ise sai inimeseks ja kõndis meie keskel, on nii ebatavaline ja uskumatu, et on arusaadav, et mitte keegi ei suuda seda tegelikult mõista, kui Jumal neid selles ei aita. Ainult Püha Vaim võib avada meie silmad selle reaalsusele, hoolimata sellest tohutust ajaloolisest tõestusmaterjalist, et see leidis ka tegelikult aset. Seetõttu ei peaks me norima skeptikute kallal, vaid paluma nende eest, et neil oleks nägemiseks silmi.
Me peame paluma ka seda, et nende silmad, kes on näinud ja kes on uskunud, avaneksid nägema, kui auline see ime tegelikult on. Kuidas saab keegi, kes on näinud Jumala armastust, mis avaldus Jeesuse kaudu, mitte tunda pidevat aukartust ja imestust selle armastuse ees? Kuidas saab keegi, kes tõepoolest näeb, mitte põleda lakkamatu kire käes, teha meie auline Jumal tuntuks? On ainult üks võimalus. Me sulgesime mingil põhjusel oma silmad sellele kõikidest tõdedest suurimale ja hakkasime enam keskenduma sellele praegusele maailmale.
Käesolev raamat ei ole kirjutatud skeptikutele, vaid usklikele. See ei ole kirjutatud, veenmaks sind selle ime reaalsuses, vaid lootuses meenutada sulle, kui imestusväärne asi see tegelikult on ja kui imeline on meie Jumal, mida igavesti tõendab see suurim kõikidest ajaloolistest sündmustest. Ta tühjendas Iseenda ja sai üheks meist – et meie võiksime tõusta oma rikutuse sügavusest ja saada Tema sarnaseks. Üks põhiküsimusi on: kas me ikka veel tõuseme?
Tõeline kristlase elu on suurim seiklus ja kõrgeim otsing, mida üks inimolend võib kogeda. Kas me elame seda? Või oleme kaotanud tee ja langenud tagasi ajalike ja maiste murede küüsi? Isegi kui sa oled kaotanud tee ja langenud tagasi maiste murede küüsi, võid sa taas tõusta ja lennata üles taevasesse sfääri, mis on su tõeline kodu.
Lähenedes selle ajastu lõpule, leiab üha rohkem ja rohkem inimesi selle taevase ja maise sfääri vahelise silla ning üleloomulik muutub üha enam ja enam loomulikumaks kõikidele, kes Temasse usuvad. Ent meie eesmärk ei ole mitte lihtsalt elu üleloomulikus, vaid elu Temas.
Käesolev raamat on kirjeldus sellest, mis tunne oli pealt vaadata seda kõige suuremat ime – kuidas Jumal sai ini-meseks ja kõndis inimeste keskel – nii inimlikust vaatevink-list kui ka ingellikust, mis on vaimusfäär. See ei ole mõeldud lisama või ära võtma midagi Piibli jutustusest, vaid aitama meil omandada vaimset, üleloomulikku perspektiivi. See suurim kõigist imedest on meie usu alus ja see on üleloomulik – tõeline kristlik elu on üleloomulik.
See raamat sai alguse siis, kui mu elus oli selline periood, kus mul oli peaaegu igal nädalal ebatavalisi prohvetlikke kogemusi. Mõnikord tõmmati mind teise sfääri ja ma nägin asju vaimsest perspektiivist, kaasa arvatud suured vaimsed lahingud maa peal. Need kogemused olid väga rasked, sageli väga hirmutavad, aga samal ajal kirjeldamatult imepärased. Mulle näidati palju asju tuleviku kohta ja see oli väga põnev, aga mu suurim armastus on alati olnud ajalugu ning ajaloo võimsaim lugu on sellest, kuidas Jeesus kõndis maa peal. Ühe kogemuse ajal, millest ma kirjutasin raamatus “Viimane otsing”, nägin ma ristilöömist. Seda oli vaat et rohkem kui ma kanda suutsin ja ma olin selle tõttu nädalaid rivist väljas.
Ma armastan evangeeliume ja loen neid ikka ja jälle, kõiki vähemalt korra aastas, aga lugemine ei olnud jätnud mulle sellist muljet ristist, kui ma sain selle kogemuse kaudu. Ma ei suutnud lakata mõtlemast Maarjale, Jeesuse emale, teistele naistele, kes Talle järgnesid, Johannesele, Ta armastatud jüng-rile ja sellele tohutule julgusele, mis neil oli, et seista seal ja vaadata pealt, kuidas piinati Teda, keda nad armastasid. Aga enamgi veel – mis tunne oli Isal vaadata pealt, kuidas see sünnib Ta armsale Pojale? Mina nägin seda ainult nägemuses ja ma ei suutnud seda taluda, kuidas suutsid seda taluda nemad, kes nägid pealt tegelikku ristilöömist? Nad kõik talusid seda tänu armastusele. Jeesus talus seda armastuse tõttu.
Pärast seda kogemust, milles ma nägin risti, ei tahtnud ma seda enam kunagi näha ja samal ajal tahtsin ma seda näha rohkem kui midagi muud. Nagu ma ütlesin, mulle meeldib näha tulevikuasju, aga mind paelus veel enam mineviku nägemine, eriti mis puudutas seda aega, mil Jeesus kõndis maa peal. Ma olen hakanud mõistma, et Isand elab kuidagi nagu väljaspool aega ja vaatab väljast selle sisse. See on põhjus, miks Ta teab tulevikku sama hästi kui Ta teab minevikku. Ma küsisin Temalt, kas Ta võib mind tõmmata Vaimu ja näidata mulle minevikku, samamoodi nagu Ta varem oli mulle tulevikusündmusi näidanud. Ta tegi seda. See raamat on osa sellest, mida ma sellest perspektiivist olen näinud.
See jutustus ei lisa midagi Piibli evangeeliumitele ega võta sealt midagi ära. Ma ei võtaks midagi vastu tõena, mis teeks seda. Ma mõistan, et paljusid mu raamatuid, nagu näiteks “Viimane otsing”, “Kutse” ja “Tõrvik ja mõõk”, on olnud raske klassifitseerida. Mõned paigutavad need prohvetlike raamatute hulka ja mõned ilukirjanduse hulka. Mul ei ole midagi kummagi paigutuse vastu. Palju lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin need ilukirjanduse hulka arvanud – ja sellist nõu andsid mulle mitmed – ja see oleks ilmselt teinud need raamatud palju suuremale arvule inimestele vastuvõetavamaks. Ent ma tundsin, et see ei ole õiglane ja tõde on kõige väärtuslikum tarbeasi, mis meil on.
Ma tean, et need raamatud ei ole ilukirjandus, aga ma tean ka seda, et need ei ole Pühakiri. Need lähtuvad reaalsetest kogemustest ja ma püüdsin need nii täpselt kui võimalik kirja panna, aga me näeme poolikult ja “me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist” (vaata 1Ko 13:12). Ma olen ka selline suure plaani inimene, seetõttu on mu mälu üksikasjade osas äärmiselt nõrk. Sellele vaatamata anti mulle see perspektiiv, mida ma käesolevas raamatus jagan, tähtsal põhjusel. Tõeline kristlik elu on üleloomulik elu, mis on iseenesest mõistetav, sest meid on kutsutud kummardama üleloomulikku Jumalat ja me peame kummardama Teda vaimus ja tões. Kas see sulle meeldib või mitte, kas sa seda usud või mitte, aga kõikidele, kes jätkavad Jeesuse Kristuse läbi Jumala järgimist, saab vaimne sfäär kodusemaks kui loomulik, maine sfäär ja seda üha enam ja enam.
Kristus elab nüüd ligipääsmatus valguses ja aus, mis on palju aukartustäratavam, kui me neis maistes ihudes viibi-des isegi mõista ja näha suudame. Ta ei ole enam Jeesus Naatsaretist, vaid Ta on au Isand, kes on üle kõige valitsuse, meelevalla, väe ja ülemuse. Sellele vaatamata on selles elus, mis Ta maa peal elas ja ristis, mida Ta kannatas, midagi see-sugust, mis on igavesti suurimaks ilmutuseks Ta loomuse kohta – selle kohta, kes Ta on.
Selle nägemise ülim eesmärk, mida Ta tegi, on olla Temaga ühenduses praegu – kes Ta on ja kus Ta istub. Kui mulle näidati seda loomulikku ja vaimset perspektiivi, siis see aitas mul seda teha. Ma usun, et see võib aidata ka sind.
Tõeline maailm on vaimusfäär, mitte maine sfäär. Maist sfääri nimetatakse Pühakirjas vaid vaimse sfääri varjuks ja seda see tõepoolest ka on. Kui me tõesti usume Piiblit, siis me ei usu mitte ainult seda, et kõik seal kirjapandud sündmused leidsid aset, kuigi ka see on oluline, vaid me usume Jumalat, nägemaks, kuidas samad asjad sünnivad ka meie elus. See on tõeline usk Jumalasse ja Piiblisse. Selle kõige suurema sündmuse mõistmine – kus Jumal saab inimeseks ja elab omade keskel – peaks meid panema elama nii, nagu elas Tema ja seda igal viisil.
Kuidas me saame elada nii, nagu elas Jeesus? Loomulikult elas Ta elu, mis oli täis tõde ja püha ning sihiteadlikku pühendumist oma Isa tahte täitmisele. Me võiksime tõlgendada “pühaks olemist” kui “täielikult Temale kuulumist”. Jeesus on andnud meile sama Vaimu, mille läbi Ta tegi oma tegusid. Ta Vaim juhib meid Tema juurde ja annab meile märku, kui me läheme Temast eemale. Ta Vaim kasvatab Ta loomust meie elus ja annab meile väe teha samu tegusid, mida Tema tegi. On üks tõde, mis hoiab meid eluteel ja annab meile alati võidu – tähtis on tegelikult vaid Jeesus. See on Tema nägemine, Tema tundmine, Tema järgimine, Tema sarnaseks saamine ja nende tegude tegemine, mida Tema tegi. See on meie põhieesmärk selles elus ja kõik muu, mis sünnib, on mõeldud kaasa aitama selle eesmärgi saavutamisele.
Kui käesolev raamat saavutab oma sihi, siis toob ta meis esile suurema pühendumise sügavama arusaamise saamiseks sellest kõikidest sündmustest suurima suhtes – kuidas Jumalast sai inimene ja kuidas Ta elas maa peal ja kuidas Ta ikka veel saab inimeseks ja kõnnib maa peal, tehes seda meie läbi. Ta tahab ikka veel teha neidsamu tegusid, mida Ta tegi maa peal elades, tehes neid meie läbi. Enne selle ajastu lõppu tuleb esile rahvas, kes käib siin maa peal täpselt nii, nagu Jeesus seda tegi, tehes neid tegusid, mida Tema tegi ja veel suuremaid tegusid, sest Tema istub nüüd Jumala paremal käel ja on saatnud oma Püha Vaimu, et Ta oleks nendes, kes järgivad Jeesust.
Jumala au on midagi palju enamat kui vaid imeilusad värvid või taevane muusika – see räägib Tema loomusest. Kuningas Taavet kirjutas, et Isand näitas Iisraeli rahvale oma tegusid, aga Moosesele Ta ilmutas oma teid (vaata Psalm 103:7). Ma ei vabanda tõsiasja pärast, et mulle meeldib näha Jumala tegusid, eriti imesid, aga kaugelt suurem varandus on tunda Ta teid – miks Ta teeb neid tegusid, mida Ta teeb. See on kõrgeim eesmärk, mis inimesele antud – tunda Isandat ja Ta teid ja olla Temaga sellises ühenduses, et Ta saab meid kasutada oma tegude tegemisel.
Kui me läheneme selle ajastu lõpule ja koitmas on ajastu, kus Isand ise võtab maa üle meelevalla ja valitsuse, saab sellest vaimse ja füüsilise maailma vahelisest sillast kristlaste püsimajäämiseks tähtis ja oluline tõde. Me ei sõdi liha ja vere vastu, vaid tegemist on vaimse lahinguga vaimsete jõudude vastu ja me peame sellest aru saama, kui me tahame selle lahingu võita. Meile on kristlastena antud taevaselt vägevad vaimsed sõjariistad.
Me ei ole oma Isanda teenimise teekonnal või selles valguse ja pimeduse vahelises lahingus üksi. Meil on tegelikult kaaslasteks suursugused ingellikud olendid, kelle eesmärgiks on teenida neid, kes pärivad pääste. Uus Testament õhutab meid mõistma ingleid ning ka tunnustama neid, mõnikord isegi nende vastu külalislahkust üles näitama, nii nagu tegid seda paljud Vana Testamendi pühad.
Inglite vastu külalislahke olemine ei ole üksnes nende võõrustamine, vaid see aitab ka süvendada meie osalust nendega, täitmaks Isanda eesmärke siin maa peal.
Ka Isand armastab oma ingleid ja nemad armastavad Teda ning meid. Ka nendel on suur osa Tema plaanis ja kuigi meil ei ole käesoleval ajal vaja selle pärast liigselt muretseda, me peame paremini mõistma oma partnerlust. Seegi on osa silla ehitamisest füüsilise ja taevase sfääri vahel. Selle silla ehitamine oli üks Jeesuse põhilisi eesmärke, nagu Ta selgitas Johannese 1:48–51, kui Ta esimest korda Naatanaeli kõnetas:
Naatanael küsis temalt: “Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: “Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.”
Naatanael ütles talle: “Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!”
Jeesus vastas talle: “Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.”
Ja Jeesus ütles talle: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.”
Sellega kuulutas Jeesus iseenese Jaakobi redeliks. Kas sa mäletad, kui Jaakob põgenes oma venna eest ning heitis magama, siis nägi ta unenäo taevasse ulatuvast redelist? Mööda seda tõusid ja laskusid Jumala inglid ja ta nägi redeli tipus Isandat. Isand kuulutas Jaakobile sama tõotust, mille Ta oli andnud Aabrahamile ja Iisakile. Kui Jaakob sellest unenäost ärkas, siis ütles ta järgmist:
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: “Isand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Ja ta kartis ning ütles: “Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” (1Mo 28:16–17)
Jaakob tegi siin teatavaks ühe tõe Jumala koja kohta, mis muutub meie päevil üha reaalsemaks. Jumala koda on “taeva värav”. Jumala koda, kogudus, on kutsutud olema taeva värav, mille kaudu Jumala käskjalad tõusevad taevasesse sfääri ja laskuvad tagasi maa peale, kaasas tõendid taevase reaalsuse kohta. Just seda oli Jeesus ja just seda Ta tegi kogu oma maa peal elatud aja ja seda tahab Ta teha nüüd oma rahva läbi. Nii nagu meile on öeldud Ilmutuse 4:1:
Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: “Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!”
See uks on ikka veel lahti. Isand kutsub ikka veel, et me läheksime üles, sinna, kus Ta istub ja istuksime Temaga koos. Tõeline usuelu peaks meid viima sinna, kus me oleme vaimses sfääris rohkem kodus kui füüsilises sfääris. Me peaksime nägema selgemalt oma vaimusilmadega, oma südame silmadega, kui oma füüsiliste silmadega. Tõeline kristlus on üleloomulik, sest me oleme kutsutud kummardama Jumalat, kes on Vaim ja need, kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama. Aegadel, mil Jumal maa peal võimsalt liigub, sageneb paratamatult ka inglite ilmumine inimestele. Ent see ei juhtu mitte niivõrd seetõttu, et nad tulevad meie sfääri, kuivõrd seetõttu, et inimesed hakkavad sisenema nende sfääri – vaimsesse maailma. Võime siseneda vaimsesse sfääri peaks olema kristlastele sama normaalne kui koju sisse astumine. Mida lähemale me liigume selle ajastu lõpule, seda reaalsemaks see muutub kristlaste jaoks, nagu kinnitab Pühakirja eksimatu prohveteering Apostlite tegude 2:17–18, olles omakorda tsitaat Joeli raamatu kolmandast peatükist:
“Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid,
ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad …”
Eelolev kirjakoht ütleb meile, et “viimseil päevil” on need prohvetlikud kogemused, unenäod, nägemused ja ennustused vanade ja noorte, meeste ja naiste jaoks. Nii et me võime oodata selle ajastu lõpule lähenedes, et need sagenevad ja seda need ka teevad. See on üks neist märkidest, et me tõepoolest elame viimseil päevil.
Me näeme selles tekstis ka seda, et need prohvetlikud kogemused on Püha Vaimu väljavalamise tagajärg. Prohvetlikud kogemused on tegelikult üks kõige kindlamaid märke tõelise Püha Vaimu väljavalamise kohta. Üks tagajärgi, mida toob endaga kaasa see, et Püha Vaim meid puudutab, on see, et Ta hakkab avama meie südame silmi ehk meie vaimusilmi, nii et me hakkame nägema vaimsesse sfääri. Need, kes on uuesti sündinud uueks looduks, hakkavad nägema Jumala riiki. Nii nagu Isand selgitas Pilaatuse ees, ei ole Tema riik sellest maailmast või sellest sfäärist.
Nagu apostel Paulus hiljem korintlastele kirjutas, tundis ta end rohkem koduselt vaimses sfääris koos Isandaga kui oma füüsilises ihus. See on iseloomulik neile, kellest on saanud täielikud uued loodud. Eliisa võis istuda täies rahus mäekünkal, hoolimata sellest, et terve armee valmistus teda ründama, sest ta suutis näha vaimusfääri.
Kui meie vaimusilmad oleksid tõesti lahti, ei valmistaks ükski maine olukord meile erilist muret. Kui meie vaimusilmad on lahti, siis me näeme midagi veel suuremat kui see, mida Eliisa nägi. Tema nägi teda kaitsvate inglite müriaadi, aga meie näeme Jeesust, kes istub kõrgemal kui ükski valitsus, võim või vägi.
Kui me tõesti näeme Jeesust ja seda, kus Ta istub ja me teame, et Tema on meid läkitanud, siis kuidas me saame karta midagi või kedagi siin maa peal? Isand Jeesus ise elas selliselt, nähes, mida Isa teeb ja Ta andis meile oma Püha Vaimu, et me võiksime samamoodi elada.
Uuestisündimine on alles meie elu algus uue looduna, nii nagu sündimine on meie füüsilise elu algus. Meie vaimne loomus on midagi sellist, millesse me peame kasvama, mis on tegelikult kasvamine Kristusesse – muutudes Tema maapealse ihu funktsioneerivaks liikmeks.
Uuesti sündimata ei saa me Jumala riiki näha, aga mitte kõik, kes on uuesti sündinud, ei näe Jumala riiki. Paljud, kes on uuesti sündinud, keelduvad nägemast kas siis hirmust või teistel põhjustel ja nad võivad isegi veidi kasvada, kuid jäävad vaimselt siiski üsna pimedateks. See peab muutuma. Põhjus, miks Püha Vaim valab “viimseil päevil” välja neid prohvetlikke kogemusi, on selles, et me vajame sedalaadi juhtimist, et minna nendest aegadest läbi. Meil peavad olema silmad lahti, et näha ja meie vaimne loomus peab saama küpseks.
Viis, kuidas Jeesus kuulutas kuningriigist, näitas selle ülemvõimu kõikide maiste olukordade üle. Jeesus ise oli Jumal, kes puudutas maad taevaga. Taevas ei ole vigaseid, nii et kui Jeesus puudutas mõnd vigast maa peal taevaga, siis see vigane sai terveks. Taevas ei ole puudust, nii et kui kerkis esile suur vajadus, kus oli vaja toita rohkem kui viis tuhat näljast inimest ja käepärast oli vaid ühe poisikese lõuna, siis andis Isand sellele tillukesele lõunale lihtsalt ühe taevase puu-dutuse ja see paljunes, kuni kõik said toidetud ja palju toitu jäi ülegi.
Eelolevatel päevadel, kui kõlab Jumala viimane suur pasun, mis on kuningriigi evangeeliumi kuulutamine, siis need, kes seda kuulutavad, teevad seda sellise väega, mis demonstreerib taevariigi ülemvõimu maa üle ja kõikide olukordade üle siin, mida Isand tahab taevaga puudutada.
Kui Peetrus ronis paadist välja ja kõndis vee peal, siis ei kõndinud ta otseselt vee peal, vaid Isanda Sõnal, kui Ta ütles: “Tule!” (vaata Mt 14:29). Isanda Sõna on tõelisem kui taevalaotus. Kui taeva Kuningas ütleks mäele, et see tõuseks paigast ja langeks merre ja Ta kasutaks meid selle tegemisel, oleks terve maailm hämmastunud, aga taeva inglid tunneksid ilmselt igavust. Nad on näinud sellest palju vägevamaid asju. Nad on näinud, kuidas Ta on laotanud taevad laiali loorina ja venitanud neid otsekui telki.
Meil ei ole inimkeeltes mõisteid, mis suudaksid kirjeldada seda, kui auline on meie Jumal. See on Tema leebus meie vastu, mis lubab Ta riiki kuulutada “jõleda jutluse kaudu” (vaata 1Ko 1:21). Kui juudid küsisid Jeesuselt tunnustähte taevast, siis tahtsid nad, et Ta teeks midagi taevas.
Näiteks, et Ta peataks päikese, nagu Ta tegi Joosua puhul või midagi sellesarnast, mida ükski tavaline inimene ei oleks suutnud teha. Isand oleks võinud seda kergesti teha, aga selleks ei olnud käes Isa aeg, seepärast ei teinud Ta seda. Ent selle ajastu lõpul me võime oodata suurel arvul sedalaadi taeva ülemvõimu demonstratsioone maa üle, mida väidab selgelt ülejäänud tekst Apostlite tegude 2:19–20:
… ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid.
Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Isanda päev, suur ja ülev.
Me oleme sellise aja algusjärgus, mil Isand saadab käskjalgu, kes trumpavad üle kõik, mida isegi Hollywood on suutnud ette kujutada üleloomulikus väes kõndivatest ini-mestest. Ma tavatsesin õpetada, et paljud on teisaldanud mägesid labidatäie haaval, aga Isand noomis mind unenäos selle õpetamise eest. Ta ütles mulle, et isegi need, kellel on vähe usku, võiksid öelda igale mäele, et see tõuseks paigast ja langeks merre ja mäed kuuletuksid neile. Ta ütles ka, et seda tehakse sõna otseses mõttes enne selle ajastu lõppu tunnistusena sellest, et Ta Sõna on tõde.
Maa peal päästetakse lahti käskjalad, kes käivad sedalaadi usus ja väes, kuna nad näevad. Nad ei näe lihtsalt maa peal valitsevaid olukordi – nad näevad Isandat ja seda, kus Ta istub. Nad näevad, mida Ta tahab teha ja Ta kasutab neid selle tegemisel – täpselt nii, nagu Isa kasutas Jeesust oma tahte teostamiseks.
Mu palve sinu eest on see, et käesolev raamat aitaks sul omandada usku, et sa hakkaksid nägema, et su südame silmad avaneksid ja et sa hakkaksid elama seda üleloomulikku elu, mida sa oled kutsutud elama. Mõned astuvad nüüd selle sisse. Neile järgnevad paljud teised ja nende läbi vallutab taevas taas maa. Kui sa oled praegu siin maa peal ja tunned Jeesust, siis see on sinu kutsumine. See on see, kes sa tegelikult oled. Nagu ütles üks vanaaja mees: “Meid ei ole kutsutud olema inimolendid, kellel on mõnikord vaimseid kogemusi, vaid me oleme vaimolendid, kellel on mõnikord inimkogemusi.”
See on tõsi ja see on põnev, aga ärgem kunagi unustagem, et see kõik on Jeesuse pärast. Tema on Redel. Selle redeli – mis ulatub taevani – pulgad on kasvavad ilmutused selle kohta, kes Ta on ja kus Ta on. Redel kulgeb mõlemas suunas, puudutades taevast ja maad, sest Ta armastab inimest ja Ta armastab maad. Ta taastab nii inimkonna kui ka maa kõigest sellest, mida pattulangemine põhjustas. Ta lunastab, lepitab ja taastab. Ta on üle kõige armastus. Me ei saa Temas tõeliselt kasvada, kui me ei kasva armastuses Tema vastu ja kõige selle vastu, mida Ta armastab.
Nagu meile öeldakse Johannese evangeeliumi esimeses peatükis – see evangeelium anti eriliselt selleks, et ilmutada Ta taevast loomust – on Jeesus nii Looja kui ka loomise põhjus. Nagu meile öeldakse Efeslastele 1:9–10: “tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.” Inimese kõrgeim eesmärk on olla leitud Temas.
Jumalas on muidugi palju rohkem asju, mida mõista ja taibata, kui vaid see aeg, mil Ta kõndis maa peal. Ta ei ole enam Jeesus Naatsaretist, vaid Ta on au Isand! Ta on üles tõusnud ja Ta istub suuremas aus ja väes, kui meie suudame täielikult selles lihas olles mõista. Meie eesmärgiks peaks olema Tema nägemine ja Temaga ühenduses olemine selli-sena, nagu Ta on praegu. Ent me ei pääse sinna, ületamata Tema mõistmise silda sellest ajast, kui Ta oli inimene. Kui me mõistame Teda sellisena, nagu Ta oli siis, aitab see meil mõista Teda Ta praeguses aulises ja taevases olukorras. Käes-olev raamat püüab meile selles abiks olla, et me võiksime hakata nägema mõlemas sfääris. On ainult üks uks, mille läbi me võime seda julgesti teha ja see on Tema nägemine kõigis asjus.
Kui Ta kõndis maa peal, suutsid vähesed Ta ära tunda ja isegi nende hulgast, kes seda tegid, mõistsid Teda tõeliselt vaid vähesed. Tema äratundmine ja mõistmine, kui Ta ikka veel liigub meie keskel oma Vaimu läbi, on suurim väljakutse ja suurim eesmärk, mille poole me võime sellel ajastul liikuda. Mu palveks on, et seda raamatut kasutataks sinu õhutamiseks sellele suurimale otsingule kui oma elu pea-misele fookusele ja rõõmule. Tunda Teda ja täita Ta tahet on kõige üllam eesmärk.
Seda, mis ma siin kirjutan, nägin ma omaenda silmadega – oma südame silmadega ehk vaimusilmadega. Ma nägin seda, sest ma palusin, et võiksin seda näha. Johannese evangeelium on jätnud meile ühe kõige vastupandamatu salmi terves Piib-lis, mis on Johannese 21:25: “On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.” Ma tean, et taevas on raamatukogu, kus on need raamatud, mida nimetatakse eluraamatuteks. Minu jaoks on üheks taeva suureks rõõmuks juurdepääs nendele raamatutele. Ometigi ei arva ma, et on kasulik mõtiskleda kõikide nende teiste asjade üle, mida Jeesus tegi. Mis meile on antud evangeeliumites, on see, mida me peame praegu teadma.
Mulle näidati seda, mis on juba evangeeliumites kirja pandud, kuid vaimse maailma perspektiivist. See ei lisa juurde evangeeliumites leiduvale loole, vaid annab sellele lihtsalt teistsuguse vaatevinkli. Ma ei ole kindel, et see on vajalik või isegi kasulik igaühe jaoks, aga mind aitas see väga. Enne jätkamist tahaksin ma lisada ühe hoiatava sõna.
Ajaloo uurijana olen ma täiesti teadlik nendest traagilistest tagajärgedest, mida on toonud evangeeliumile ja kogudusele gnostilised õpetused ja gnostilised evangeeliumid. Mind on sügavalt pahandanud gnostilistest õpetustest lähtunud spekulatsioonid, mis viisid liialdustesse ja hirmsasse tõe moonutamisse. See ajendas mind uurima ametlikult tunnustatud Pühakirja ja selles täielikult veenduma ning pühenduma selle usaldusväärsusele kui koguduse õpetuse ainsale allikale. Prohvetlikud annid ei saa võtta Pühakirja kohta ja need ei ole antud õpetuse paikapanemiseks. Õpetusele aluse panemisel peab Piibel olema ainus allikas. Selles osas ei tohi kunagi kompromisse teha, kui me tahame püsida rajal, mis viib ellu.
Ma igatsen istuda selles suurepärases raamatukogus ja lugeda kõikidest nendest asjadest, mida Jeesus tegi, kui Ta kõndis maa peal või veelgi parem, istuda koos Tema ja Ta jüngritega, kes olid seal ja kuulata neid jutustamas. Mulle näidati neid sündmusi vaimumaailma perspektiivist, mis tõi minus esile palju suurema aukartuse selle suhtes, mis aset leidis ja mõnedel juhtudel võimaldas mul neist paremini aru saada – aga see ei lisanud midagi Piibli jutustusele juurde.
Mõnikord on see, mida Vaim ilmutab, nii õrn, et piir selle vahel, mida sa näed prohvetlikult ja mida sa ette kujutad, on vaevumärgatav. Iga aus prohvetlik inimene tunnistab seda. Mida enam sa vaimselt küpsed, seda enam peaksid sa olema võimeline seda piiri tajuma, aga ma ei pea ennast veel nii küpseks, et mitte aeg-ajalt teadmatult seda piiri ületada. Ma arvan, et see, mis ma siin olen kirja pannud, oli ilmutus, aga ma jätan selle üle otsustamise sinule.
Kuigi see raamat võib veidi aidata valgustada mõningaid asju evangeeliumites, on selle tõeliseks eesmärgiks õhutada üles veel suuremat armastust Pühakirja ja eriti selle osa vastu, kus võib leida kõige sügavamaid ilmutusi, milleks on evangeeliumid. Kogudusetelgi ja selle rituaalide sümbolismi, ajaloo kontuure seitsmes loomispäevas ja loos Jaakobi poe-gadest ja suguharudest, mis nendest lähtusid – seda kõike võib mõista. Me võime aru saada ka Melkisedeki preesterluse tähendusest ja Jumala poegade ilmsiks saamisest, aga kõige suurem ja sügavam ilmutus kõikidest leidub Jeesuse elus, kui Jumal kõndis maa peal. Iga sündmus Jeesuse elus, iga õpetus sisaldab näiliselt lõputu hulga arusaamise tasan-deid, mida vaid vähesed on hakanud mõistma. On aeg, et me hakkaksime seda tegema.
Nagu meile öeldakse 1. Korintlastele, me näeme poolikult, teame poolikult ja ennustame poolikult (vaata 1Ko 13:9), isegi kõige suurem prohvetlik kogemus ilmutab meile ainult osa kogu ilmutusest. Sellepärast on meil neli evangeeliumi. Neil kõigil on oma osa ja nad ilmutavad Isanda maapealset elu veidi erinevast vaatevinklist. Nad ei lähe üksteisega vastuollu, vaid täiendavad üksteist. Sellepärast meeldib mulle lugeda kõiki nelja vähemalt kord aastas.
Prohvetlust kasutatakse sageli Isanda strateegilise tahte ilmutamiseks või selleks, et aidata meid hoida keset seda suurt seiklust õigel rajal. Aeg-ajalt kasutatakse seda, aitamaks valgustada Pühakirja, mis on meie kaart. Üks piibellik näide selle kohta, kuidas prohvetlik kogemus võib aidata valgustada Pühakirja, on Peetruse transijuhtum, milles ta nägi, kuidas taevast lasti alla lina, milles oli igasuguseid olendeid. Pühakiri õpetas selgelt, et Isand on paganatele valguseks, aga enne kui see ilmutus Peetrusele tuli, ei tundunud, et kogudus oleks sellest aru saanud.
Õpetussõnad 4:18 ütleb: “Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” Normaalne usuelu peaks olema selline, kus valgus iga päevaga kasvab. Tõeline valgus on näha Teda rohkem iga päev ja seeläbi muutuda rohkem Tema sarnaseks ja olla rohkem Temast kasutatud Tema tegude tegemisel.
Pühakirjas on ilmselt lõputu hulk arusaamise tasandeid ja seetõttu ei tohiks ükski lugu seal vananeda, vaid peaks olema nagu kaevandus, milles on suur maagisoon – seal on väikeseid kullasooni, mis juhivad teiste soonteni, aga eesmärgiks on jõuda põhisooneni ja meie arusaamise eesmärgiks on jõuda Jumalale lähemale.
Kui Jeesus sündis maa peale, siis oli see kõige tähtsam sündmus pärast loomist. See oli nii suur ja hämmastav ime, et inglid, kes olid olnud tunnistajaks Ta kõige suurematele imetegudele – kasvõi loomisele enesele – olid sellest sellises hämmingus, et mitte miski ei ole varem või hiljem sellisel määral taeva tähelepanu osaliseks saanud. Et Jumala Poeg saab inimeseks ja kõnnib maa peal selle traagilises ja rikutud seisundis, käis üle mõistuse isegi kõige kõrgematel ingellikel vürstidel. Selle mõistmine oli taevas kõige enam otsitud asi. Neile, kes näevad, targematele maa peal, on selle mõistmine samuti suurim otsing.
Nii auline kui taevas ka oli enne seda sündmust, valgustas seda suuresti selle suurima ime imelisus. Samamoodi on iga elu valgustatud sel määral, kuidas me seda imet mõistame. Mida täielikumalt me seda suudame mõista, seda enam avanevad meie südame silmad ehk meie vaimusilmad, nägemaks kõike maa peal taeva perspektiivist.
Jumala tulek maa peale jääb alatiseks Jumala armastuse ja loomuse suurimaks tõestuseks ja see jääb alatiseks suurimaks majakaks, mis kutsub kõiki hingi kõige turvalisemasse sadamasse – lepitusele Jumalaga. Jumal armastab inimkonda nii väga, et Ta on isegi otsustanud teha oma eluaseme meie juurde. Kui Püha Vaimu eostamise läbi sai Jumal inimeseks, siis tähistas see uue loodu algust, mis on veel imelisem kui esimene loomine.
Neitsi eostamine Jumala Pojaga, kes sündis inimesena, elama ja käima maa peal selle kõige rikutumas ja kõlvatumas seisundis ja ometi jääma truuks oma jumalikule loomusele, ei ole mitte ainult ime, mis on igaveseks teistest imedest üle, vaid see on ka sild maise ja taevase sfääri vahel. Kohe, kui inimene hakkab mõistma seda imet Püha Vaimu eostamise läbi sündinud Jumala Pojast, võib ta sündida uuesti sama Püha Vaimu läbi uueks looduks, mis on osa uuest loomisest.
Nagu on hästi öeldud, ei ole kristlased maised olendid, kes on aeg-ajalt kutsutud omama vaimseid kogemusi, vaid me oleme vaimsed olendid, kellel on vahete-vahel inimkogemusi. Nii nagu apostel Paulus selgitas korintlastele, me peaksime tundma end rohkem koduselt vaimses sfääris koos Isandaga, kui ihus olles (vaata 2 Ko 5:8). Küpse kristlase loomulik olek on rohkem vaimne kui füüsiline, kuigi on mõlemat. Uus looming on mõeldud olema sillaks taevase ja maise vahel.
Et Jumal ise tuleb üldse siia maa peale, mis on kui Ta tohutus universumis ringihõljuv tilluke tolmukübe, andis tae-vastele väehulkadele põhjust imestamiseks. Et Ta saadab oma Poja, et Temast saaks inimene, lunastama selliseid armetuid väikeseid olendeid, kes on ülbelt Tema vastu mässanud – et Ta kannatab alandamist, mis päädib kõige hullema teotuse ja piinaga, kõike seda armastusest isegi nende vastu, kes seda Talle põhjustavad – see on ja jääb igaveseks suurimaks ilmutuseks Jumalast.
Andke mulle andeks, kui ma seda muudkui kordan, kuid see on pidev kaja kõikide südames, kes otsivad tõde. Jumal tuli meie juurde, et panna meid ennast otsima. Tundub, et me juurdleme nende sündmuste üle, mis kulmineerusid ristil, läbi igaviku ja ei ammenda ikkagi selle Jumala ilmutuse sügavusi ja rikkusi. Ent sel määral, mil me suudame seda mõista, on meil valgus ja me oleme võimelised nägema.
Inimese ülim eesmärk on tunda Jumalat, olla Temaga osa-duses ja valmistada Talle rõõmu. Elu, mis on elatud nii, et see on valmistanud Jumalale kasvõi ühe sekundi rõõmu, on hästi elatud. Kogu loodu hulgas ei ole midagi nii huvitavat ja vastupandamatut kui Looja ise. Kuningas Taavet imestas Psalmis 8:4–5: “Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?” See on teine kõige tähtsam küsimus ja peab seetõttu olema samuti osa meie otsingutest arusaamise järele – teada, mis on inimene, et ta sellisel moel köidab Jumala südant ja huvi.
Hoolimata kõikidest inimese praegustest probleemidest ja puudustest ja mõnel määral tänu nendele on inimene kindlasti huvitav. Olen viimasel ajal küsinud mitmelt arstilt, kui palju nende arvates moodne meditsiin tegelikult mõistab kasvõi ainult inimese ihu. Kõige rohkem, mida ükski neist on välja pakkunud, on olnud 30 protsenti. Vaatamata nendele miljonitele ja miljonitele tundidele, mis on uuritud inimihu, on see ikka veel suur saladus.
Kui ma olen küsinud arvatavatelt asjatundjatelt, kui palju mõistetakse praegusel ajal inimmõistust, siis kõik, mis ma olen vastuseks saanud, on see, et inimmõistust ei tunta kaugeltki mitte nii palju kui inimese ihu, kusjuures üks eks-pert tunnistas, et tema arvates võib see olla viis protsenti. Kui see on tõsi inimese mõistuse ja ihu kohta, siis kui palju me tegelikult mõistame inimese hingest või vaimust? Kui see on tõsi inimese kohta, siis kui palju me tegelikult mõistame Jumalat?
Need arvud ei peaks meid heidutama, vaid meis pigemini huvi äratama ja meid inspireerima. Me peaksime rõõmu tundma igaviku üle, kus on aega õppida. Isegi kui me oleme avastanud 30 protsenti faktidest inimihu kohta, on see teadmine olnud väga kasulik. Isegi kui me teame vaid viis protsenti inimmõistuse kohta, on ka see teadmine olnud kasulik. Kui see vähene, mis me oleme õppinud, on meid nii palju aidanud, kui palju enam aitab meid siis see, kui me saame rohkem teadmisi? On ilmne, et suurel määral.
Isand lõi füüsilise ja vaimse universumi üha laienevana ja seepärast igavesti huvitavana. Kes ei suudaks armastada loodut, loomi, taimi ja maad ennast, mis on tehtud kaunilt ja imeliselt? Inimkond on isegi veel rohkem huvitavam ja imelisem. Ent Jumala tundmine on kõige tähtsam ja kõige huvitavam aare ja otsingueesmärk. Peamine põhjus, miks me peaksime õppima tundma loodut, ei ole mitte selles, et tunda seda või iseendid, vaid et mõista paremini Loojat, kes selle kõik tegi.
Inimene on tõestanud, et ta laseb end kergesti eemale meelitada Elu jõest nende väikeste lisajõgede poolt, mis seda toidavad. Need lisajõed või üksikud tõed on küll lummavad ja kui me hakkame neid uurima, siis me võime leida, et neil on peaaegu lõputu sügavus. Kuigi võib kuluda terve igavik, et mõista Jumala armastuse sügavusi, mis on ilmutatud kasvõi ainult ristis, peame sellele lisama viisi, kuidas rist mõjutab iga inimolendit, kellel on neile ainuomased perspektiivid, probleemid ja vajadused. Tõde ristist ja lepitusest on iga-vesti seesama, aga see muutub iga üksikisiku jaoks lõpuks isiklikuks ja selle läbi alustab Jumal imeliselt unikaalset ja isiklikku suhet kõikidega, kes Ta risti läbi omaks võtavad.
Selle mõistmiseks, miks Jumal, kes lõi universumi, vaatas sellise tolmukübeme peale nagu maa ja hoolis nii väga meist, võib kuluda igavik. Isegi praegusel hetkel oled sa Tema südamel. Ta hoolib sinust, sellest, mida sa mõtled, tunned ja kas sa armastad Teda. Kui sa näed Teda, siis ei saa sa teha midagi muud, kui vaid armastada Teda. Kui sa armastad Teda, saavutad sa kõrgeima eesmärgi, mis kellelgi iganes võib olla – valmistada Talle rõõmu. Kui me armastame Teda, siis me armastame tahes-tahtmata ka Ta rahvast, sest me teame, millist rõõmu see Talle valmistab. Ma palun, et see raamat aitaks sul täita kõige kõrgemat ja suuremat kutsumust – armastada Jumalat ja armastada Ta rahvast.