| |
KOJU » KOMMENTAARID
KOMMENTAARID ARTIKLILE:
Rick Joyneri prohvetlik pilguheit ärkamisele Lakelandis Floridas, Alates aprilli lõpust on Rick Joyner avaldanud seitse eribülletääni, mis kõik käsitlevad Lakelandist alguse saanud ja nüüdseks üle terve maailma levinud Jumala liikumist. Kuna materjal on nii mahukas, siis oleme selle vorminud üheks artikliks, tuues ära vaid kõige olulisema, mis võiks ka lugejat Eestimaal huvitada. Need bülletäänid on täies mahus loetavad teenistuse MorningStar koduleheküljel www.morningstarministries.org. // Artikli juurde » |
|
|
Artiklil on kokku 263 kommentaari | 1-20 | 21-40 | 41-60 | 61-80 | 81-100 | 101-120 | 121-140 | 141-160 | 161-180 | 181-200 | 201-220 | 221-240 | 241-260 | 261-280 | Järgmised » |
| KT, 07.11.08 20:14 | Iga inimene areneb oma sügavuste arvel, iga inimene on eneses müstikat eitav müstik: maa on must ärapõlatud armust ja jalge alla tallatud müsteeriumidest. Mis kummaline saatuse tahe on see, et jõudnud punkti, kus ta võiks tunda ühtekuuluvust usuga, tõmbub inimene tihtilugu tagasi, suundub teele, mis viib teda ringiga jälle oma saladusi nuhkima - seega mitte kuhugi? Vaim on kaitsetu teda ohustavate rüveduste eest, sest need kerkivad pinnale paigast, kus headus puhkab kurjuse kõrval, utoopiate ja unelmate ussipesast- meie hingest.
|
| Vaat, 07.11.08 22:00 | Väga hea vastus. Ma kommenteerin seekord jälle lasteteemalise sõnumiga. Muuseas, autor rääkis lugu lastele aga mõte oli tal saadud mujalt ja see mõte domineerib praegu Euroopa taevas.
http://www.youtube.com/watch?v=iJOLGJoX7KM&feature=related
|
| Vaat, 07.11.08 22:29 | Tsitaadid Maarja Vainolt kriteeriumist:
"Michael Ende oli Baieris sündinud saksa kirjanik, kelle teoseid on eesti keelde üsna jõudsalt tõlgitud, kuid erilise tähelepanu osaliseks pole nad meil saanud. Ende on mugavalt klassifitseeritud lastekirjanikuks ning sellisena ka “rahule jäetud”. Kuid tema teostes on tasandeid, mis lastest lugejaid mõjutavad ilmselt alateadlikult, teadlikult oskaksid sealt aga üht-teist välja lugeda just täiskasvanud. Ja teemad, millega Ende lastekirjanduse egiidi all tegeles, on sageli tõsised, vahel ohtlikudki. Eks sellepärast temast ohutult vähe räägitaksegi… "
/.../
"Peegel on nii identifitseerimise kui eraldatuse sümbol, luues ühtaegu muljet terviklikkusest ja tekitades samas skisofreenilist lõhestatust. Pildi sisse minek, peeglisse astumine - tegelikult ju piiride ületamine - on motiivina eriti levinud vana-hiina juttudes, aga palju ka teiste maade ja aegade kirjanduses. (Sarnase pealkirjaga teos kui “Ilma lõputa lugu” on näiteks Hermann Hesse “Lõputu unenägu”, mis lõpeb motiiviga kunstniku kadumisest omaenda maalitud pilti.) Ka Michael Ende käsitleb peeglimotiivi just inimese loovusega seoses - loovusega leida ühtsus oma peegelpildi, tõelise olemusega, moodustada tervik ning kaotada eraldatus ja lõhestatus. Ka Bastiani suurimaks ja raskeimaks ülesandeks raamatu lõpus on astuda läbi iseenda peegelpildist ja ennast ära tunda. See tundub lihtsa ülesandena, aga tänapäeva brändidest, tekstidest ja reklaamlausetest üleküllastunud maailmas võib siiski juhtuda, et sattudes ajakeerisesse - või teisele poole peeglit -, tuleb välja, et sinus ongi kõik ainult ajalik ja haihtuv."
|
| Vaat, 07.11.08 22:43 | "maa on must ärapõlatud armust ja jalge alla tallatud müsteeriumidest"
Olen samuti imestanud, miks Euroopa vanade kultuurmaade inimesed ei suuda tänapäeval näha läbi lihtsaid asju. Muuseas, "Meistrit ja Margaritat" tsiteerisid massid omal ajal Moskvas peast. Vaadates viimase filmiversiooni väljatulekuga seotud edu, ei saaks öelda, et see efekt oleks kadunud. |
| Jumalikust ja deemonl. vä, 28.11.08 23:43 | Ärkamiste ajal ilmub eiteakust mingi jõud, mis hakkab elektrina inimesi mõjutama. Eiteakust ilmub ka deemonliku maailmaga kokku puutumisel mingi jõud.
Energia on nendest jõududest vabas maailmas vaid märgipoolusega. Kord negatiivne, kord positiivne. Peale vaadates ei omagi mingit tähtsust. Meie jaoks on. Meie olemus on energeetiline. Liiga palju lõhkuvat ja siduvat väge ja on palju raskem olla. Vastupidine on tulemus vabastava väega kohtudes.
Ent ometi ei oma energia või vägi ise tähendust, see on vaid tööriist. Seda võib ka muuta ühest poolusest teiseks, omades vastavaid võimeid. Oluline on väe andja eesmärk ja vägi läheb liikuma tema eesmärgi suunas.
Nendest asjadest on tähtis aru saada, kuna vägi ise on kõigest üks tööriist. Sellest ei maksa sõltuvusse sattuda.
Kuskil Vanas Testamendis on jutt ühest, kes kohtus Jumalaga. Et ta aga suurest väehulgast ära ei sureks, lubas Jumal talle näidata oma "selga", mitte "palet". Kõik suur hulk Jumalat möödus temast aga Jumala olemus ei olnud veel selles. Kuni tuli lõpuks õrn tuul, milles oli Jumala olemus.
Kui teil on pärast kohtumist kerge ja hea nagu pärast mõne hea raamatu lugemist, kui teil on korraga nii kurb kui rõõmus, seal ongi õrn Püha Vaimu kogemus. See mis võtab lahti maistest raskustest ja kohtleb õiglaselt, nii et sees läheb kõik särama. |
| kustumine sõnades, 01.12.08 17:48 | Kui juhuse tahtel või ime läbi sõnad haihtuksid, haaraks meid väljakannatamatu ängistus ja tardumus. Mõistete kasutamine aitab meil oma hirmusid valitseda. Me lausume surm - ning see abstraktsioon säästab meid surmas peituvast lõpmatuse - ja õudustundest... Asjadele ja sündmustele nime andes peletame me seletamatut: vaimutoiming on teraapiline trikk ja silmalumm; ta laseb meid liigelda mahendatud, õdusas ja hägusas reaalsuses. Õppides mõistetega opereerima, kaotame oskuse näha asju...kui aga jääda ilma sõnade saatjaskonnata, leiame ees määratlemata universiumi, puhta objekti, alasti sündmuse: kust võtta siis julgust neile vastu seista?
Suured sõnad: saatus, ebasoosing, õnnetus, kaotavad oma sära ja siis ilmubki nähtavale puudulike organitega maadlev, nõder ja nõutu, mateeria poolt põlvili surutud olend. Võtke inimeselt õnnetuse fikseering ja andke talle võime näha selle sõna taha- hetkegi ei suuda ta taluda oma õnnetust. Abstraktsioon, sisuta sõnakumin olid need, mis hoidsid teda kokku varisemast, mitte aga religioonid või instinktid. Kui Aadam aeti välja paradiisist, siis selle asemel, et oma karistajat siunata, asus ta viivitamatult asjadele nimesid andma: see oli ainus võimalus nendega kohaneda ja nad unustada
|
| Elu, 02.12.08 13:33 | Võime armastada ja kannatada, loota ja luua teebki elu elusaks.
Elas inimene nagu Õpetaja sõnade järgi. Ei muretsenud homse ega toidu pärast. Ja oli õnnelik, sest tajus oma seost kõige ümbritsevaga. Inimsuhted olid vaid viiv tema seosest maailmaga. Tal oli kogu aeg põnev.
Tulid masinistid-mehhanistid ja tegid talle selgeks tema elu mõttetuse. Tema ei uskunud neid aga lõpuks tema lapsed hakkasid uskuma. Nende elu on kui ELUST välja lõigatud. Pole igatsust, pole armastust, pole kaastunnet. Nii nad elavadki ja mõtlevad masinate keeles.
"Luule unelmad, kunstide saavutused
ei liiguta meid magusa vaimustusega
Me hoiame kiivalt rinnus tundejäänust -
kaetud ahnusega kasutut varandust.
Ja armastame ja vihkame me juhuslikult
Ohverdamata ei armastusele, ei vihale,
Ja valitseb südames mingi sala külm
Kui veri soontes keeb.
Halli massina, kes varsti unustet
Läheme läbi maailma jätmata jälgi, kärata.
Jätmata sajanditele viljakat mõtet,
ega alustatud töö geniaalsust.
..."
|
| hall mass, 03.12.08 18:10 | | Elu, armastan sind, ja ma loodan, et armastad mindki. Aga ilma naljata, see, mis sa kirjutaśid, seljatab siin kogu ennekirjutatu. Ainult et kes on need massinistid,mehhanistid? Hall mass ei saa aru. |
| heh, 04.12.08 01:25 | | Kas hall mass on kibestunud kristlaseks olemisest? Või ateismist? Või...? |
| Elu, 05.12.08 00:16 | Vastuseks kriitikutele ja hoiatuseks.
Juba pikka aega loeme erinevate nimede alt kellegi samakäekirjalist irooniat, lummavat vastupanu kõigele ja kõigile. Milliselt me oskame näha maailma, selliselt näeb maailm meid. Ja kui seal on põhjus, oskab õiglus ise võtta lahti vaevast. Vastasel juhul on vaimne jalajälg meie igavikku määrav, kui me ise teisiti ei taha. Sageli pole asi ka mitte tahtmises, vaid oskustes asju teisiti näha. Sel juhul võib keegi õpetada, et saab ka teisiti ja tulemus on parem.
Kui me ütleme, et keegi kehtestab vaimse sfääri, siis tegelikult see keegi kohtleb meid vastavalt. Temasse uskudes oleme samas sfääris.
Aastaid tagasi üllitasid deemonlikud jõud Eestis paar propagandateost "Ärkamine algab minust" ja "Aeg on kohtul alati Jumala kojast". Nende abil üritati (ja ehk üritatakse siiani) kahtlejate jaoks kehtestada kohtumõistmise, joone pealt käsutäitmise ja raudse, isiksust lõhkuva puhtuse nõuet. Nende raamatute sõnadesse uskujad valivad automaatselt sfääri, kuhu neid üritatakse tõmmata. Kas õnnestub, sõltub isiksuse enda tugevusest.
Võimalik on kehtestada ka teistsugune sfäär. Kus kehtib loomult kaasasündinu, mida füüsiliste karakteristikute tõttu pole alati kerge hoomata. Paljud on unustanud, kes nad on. Ja kui keegi neid asju neile ei meenuta, ei kohtle neid vastavalt, võidakse jääda kaduma iseendale ja maailmale. Kõik sõltub isiksuse suurusest. Seetõttu on Vaimu kogemused alati õiglased, kuna need kutsuvad esile juba olemasoleva. Keegi peab mõnedele meelde tuletama head asjad nende sees, muidu nad jääksid uskuma välistesse oludesse, väliste reeglite poolt loodud maailma.
Mida me usume, see määrab meie saatuse. Nii kaua, kuni me ise ei vali teisiti. |
| hall mass, 07.12.08 08:29 | Kui Jeesus ütles, mina annan teile elu ja kõike ülirohkesti, siis võiks aru pidada, mis elu ta pakub. Kirik pakub oma versiooni- ole vaga, vaikne, tee lakkamatult head, ole kuulekas, käi korralikult kirikus ja tööl, hoidu kõigist, mis võiks su meeli rohkem erutada kui Jeesuse isik, ära seo end selle patuse maailma kultuuri ega lõbudega, tunneta ja otsi agaralt elava Jumala lähedalolu, too kõik, kes su teele satuvad kirikusse - kui oled need nõuded täitnud, saad taevasse, kus su pingutused saavad tasutud. Elu, kas see on elu?
|
| Kristjan, 07.12.08 21:53 | | Usk teeb sageli pimedaks. Ootusärevuse külvamine pastorite poolt viib kergemeelsed petiste õnge. Mingi vastutustunne rahva üleskütmisel peaks ikka pastoritel olema. |
| Andrus, 08.12.08 01:56 | | hall mass ... ehk pakkusid hoopis oma versiooni sellest, mida sinuarust kirik pakub? Taevasse saamine ei ole küll tingimuslikult seotud sinupoolt nimetatud tegevusega.. need on lihtsalt "head ja kasulikud teod inimestele" millest räägib ka kiri. Aga jah see mõte mille sa esile tõid, et Jeesus tõi elu ja seda ülirohkesti ... selle peale tõesti tasub mõelda. |
| Andrus, 08.12.08 02:02 | | Ootusärevust ja mida kõike veel pakuvad meid ümbritsevas maailmas kõik.. poliitikud, müügimehed, päkapikud ja jõuluvanad. Kes ja kuhumaani vastutavad?? Kas kõik pastorid on petised, kui nad manitsevad inimesi elama täisväärtuslikku elu? Või kui nad julgustavad nõrku ja vaevatuid? |
| Kunagi sai kuhugi riputat, 08.12.08 09:38 | Sest mis on vaim üldises tähenduses, sellest me saame järeldada vaimu inimesele antud võimete piirides. Vaim on väljaspool loodud maailma, pole piiritletud rajatud seaduste poolt ja seega ilmneb vaimne seadustele allutatud maailmas otsekui teistmoodi võimalus, lahendus uue ja huvitava nurga alt. Vaim üldises tähenduses on kogetav läbi elu, on kui elu keskmes, on elu ise. Vaimu kutset elule saab kirjeldada läbi romantiku pilgu loodusele, mis kihiseb kaunist ja mitmekesisest ja kutsub realiseerima oma võimalusi esmaste kevadiste tunnete kaudu. Seal on palju enam muidugi nagu ka elu sisaldab palju rohkem.
Romantiliselt vaadeldes kutsub vaim realiseerima oma võimalusi, kutsub olema täiuses, täitma maailma mitmekülgsusega. Mis vaimust on sündinud on vaim. Neid inimesi juhivad karjainstintide kõrval üha enam eripalgelisus, huvi maailma asjade vastu, hoolimine kellestki/millestki. Neid tunneb ära. Nad paistavad oma eripära tõttu kuidagi eriliselt silma. Võib-olla ka kuna nendes on vähem ükskõiksust, nad ei võta elus toimuvat kuidagi suvaliselt. See on see vaimus ärganuks olemine. Mingi asi kumab inimeses läbi.
Paljudel oleks vaja tulla tagasi ellu. Kus on nende jaoks reaalsed tunded, reaalne iseendaks olemine, oma võimete kasutamine. Nagu kadunud poeg pöördus isakoju. Sel teekonnal hakkab inimese maailma tagasi tulema tema jaoks arusaadav, kütkestav ja huvitav. Niikaua kuni süüakse sigadega, on raske vastu võtta või leida paremat toitu, peakatet jpm.
Oleks kahju kui üks koht selles tõelises elus jääb täitmata. Me oleme kui realiseerimatu ühiskond, milles kõik teineteist välistav on diktatuuri ajal esile kerkinud, soodustades vaid üksikute karjääri ja võimalusi (isegi üks sarnane uuring on avaldatud diktatuuride mõjust ühiskonnale). Ideoloogid rajasid vaimse teadmisele vaid ühe rahva kultuuri ja haridussüsteemi. Sedagi kuuleka keskklassi jaoks.
Vaim kutsub uuesti olema, täitma maailma oma eripäraga, mis on siit jupp aega tagasi kaduma läinud. Siin ei ole "elu ja kõike ülirohkesti" ja see tahaks tagasi tulla. |
| hall mass, 08.12.08 10:20 |
See, mis toimub palvemajade seinte
vahel ja mis kodudes, on kaks erinevat elu. Kodudes lastakse end lõdvaks. Televiisor, seltskonnalehed, nett. Jumalast kama. Maailm peremehetseb kodudes.
Kui hakata tõsiselt mõtlema, milline peaks olema usuinimese staatus, siis see vajaks kindlasti fikseerimist. Mida tegelikult tohib, kui palju tohib, mida üldse ei tohi, mis on ilus ja kaunis usule, meeldiv Jumalale, see on vaja üheselt selgeks teha ja teadetahvlile välja panna. Umbes nagu minu pioneeriajal: millest tunneb ära õige pioneeri. Sai vahetunnil selle eest läbi kõndides ennast võrrelda ja korrigeerida. Usklikule lõdvaks laskmise mõte ei kõlba üldsegi.
Selle temaatika valguses, mis jutlustest ja õpetustest välja koorub, peab usuinimene sellest maailmast tuntavalt eraldatud olema ja valvel, et mitte jagada rumala neitsi kurba saatust. Tema südame innustus oma Jumala teenimiseks peaks läbima kogu tema päeva. Usuinimese tõeline töö on palve ja sellele tööle peaks ta olemagi pühendunud kogu päeva. Nii töö juures, kui töö iseloom seda lubab ja iseendast mõistetavalt ka kogu vaba kohustustest päevaosa. Meelelahutused, televiisor ei sobi mingil juhul tõelise usuinimesega üldse kokku. Nende asemel võib ju palvetada ja lugeda piiblit, aidata vanadel inimestel puid lõkuda ja vett kanda, või käia jumalasõna levitamas. Aga palve on igamehe lihtsaim viis täita Jumala tahtmist. Lõkerdamised ja naljatamised, mis vahel peale tükivad, on kohatud. Jumal pole mingi naljanina. Jumalal on kindlasti kibe pealt vaadata, et teda kasvõi hetkekski unustatakse. Ei maksa unustada, et Jumal on ka armukade ja kiivas Jumal.
Et seda teatakse ja kogudustes lakkamata rõhutatakse, siis usuinimeste käitumine ja ülapidamine selle valguses on üdini võlts ja silmakirjalik. Siin on selline vastuolu, millele ei ole lihtsalt muud lahendust, kui et see usulõtvus lõpeb usukatastroofiga- kõik jäetakse paradiisi ukse taha. Ehk Andres Põder pääseb kuidagi. Selline on minu versioon sellest kuidas taoline pilla palla elu lõpeb.
|
| Elu, 08.12.08 10:34 | Rumal neitsi oli üks nendest viiest, kes unustas ära, mida tähendab armastada. Nii kustus valgus südames...
"Aga rahves neis paigus nagu hämusˇ
Mitte kohe ei unustanud, et elas teisiti
Ööde triumfis kustus kollete leek
Ja aja jooksul neis paigus kadusid nägijad
Tühjade silmade jää, südamete kargus, kõverjuttude algus
Ajavad teda mööda unist maad
Kus ei kustu loojang, kus ei helgi koidik
Kui palju aastaid teel, kuipalju veel
Kuidas saaks ta ületada mure?" |
| Elu kui mäng, 08.12.08 11:39 | Väga sageli mängitakse elus ja eluga. halli massi kirjeldatud usk on samasugune mäng nagu TÜ/TLÜ tudengite pullitamised. Mõelge, millised olid 68 aasta noored ja nende soovid teha elu natuke demokraatlikumaks ja millised on ülikoolide showmehed praegu. Eluga mängitakse, ei taheta elus keegi olla. Puudub realistlik asjade hindamine.
Ülalpool räägitud usk on täpselt samasugune, ebarealistlik nagu unenägu. Ei arvestata elu tegelike väljakutsetega, elatakse väljamõeldud maailmas. Nagu meie ärapanijate huumor, mis ei ole realistlik, mingi elust põgenejate vaimulaad.
Tagasi tulekuks iseendasse, inimsuse kehtestamiseks teda karjaloomaks taandavate mõjutegurite üle peab jälle hakkama valitsema mõte. Reaalne, elujaatav, elu seletav mõte.
Tuleb saavutada ka vastandite ühtsus. Parem ja vasak ajupoolkera ehk elu ise ja selle tehniline dokumentatsioon peavad kohtuma ja sünteesima hakkama.
Vastasel juhul jäävad meie elu määrama humoristid ja põgenikud. |
| jäääär, 18.12.08 14:58 | Kui hall mass sellist elu elab, nagu siin pasundab, siis kes selles süüdi on ei tea? Keegi ei sunni sind ju püssiga ähvardades millestki osa võtma, kui ikka ei taha, siis ära mine või tule tulema. Kuid mind huvitab hoopis muu. Kas igale ühele peaks korda minema Jeesus ja tohuvabohu tema ümber? ehk tuleks toime ka ilma temata? Mindki on vaprate tänavaevanglistide poolt kinni peetud ja meelitatud Jeesust vastu võtma/ mis sõnakõlks see selline on/ just kui see oleks viiamne, mis mulle nii vaja. Mis imerelv see Jeesus siis on, et teda igale poole topitakse? Nüüd ma küsiks: kas on võimalik elada väärikalt ka temast midagi teadmata?
|
| Lugege parem, 20.12.08 14:11 | Lugege parem, kuidas okupatsiooniaja kultuurisõnumite edasiandmisviis saab olla kontrakultuurinähtus loojuvas õhtuses maailmas:
http://www.singingrevolution.com/blog/2008/12/hamlet_as_a_subversive_play.shtml
Faking kultuurist välja! |
1-20 | 21-40 | 41-60 | 61-80 | 81-100 | 101-120 | 121-140 | 141-160 | 161-180 | 181-200 | 201-220 | 221-240 | 241-260 | 261-280 | Järgmised » |
|
|
|
Soovita sõbrale
Prindi artikkel